Üksindus – see vaikus, mis karjub

Üksindus ei ole ainult see, kui kedagi ei ole sinu kõrval.
See on tunne, kui sa oled inimeste keskel… ja keegi ei näe sind päriselt.

See on vaikus, mis ei rahusta, vaid pigem täidab ruumi raskusega.
Vaikus, mis ei ole tühi – vaid täis ütlemata sõnu, maha surutud tundeid ja vastamata küsimusi.

Üksindus karjub siis, kui sa oled liiga kaua olnud tugev.
Kui sa oled harjunud kuulama teisi, aga keegi ei küsi, kuidas sinul päriselt läheb.
Kui sa oled naeratanud, kuigi seesmiselt oled lagunenud.

See ei ole nõrkus.
See on märk sellest, et sinu hing vajab ühendust – mitte lihtsalt kohalolu, vaid mõistmist.

Kõige raskem ei ole olla üksi…
vaid tunda, et sa ei kuulu kuhugi.

Aga just selles vaikuses peitub ka midagi olulist.
Sest kui sa julged sinna sisse jääda, ilma põgenemata, hakkad sa lõpuks kuulma iseennast.

Ja võib-olla ongi üksindus mitte karistus…
vaid kutse.

About The Author