Me elame maailmas, kus meid õpetatakse andestama, pingutama ja suhte nimel võitlema. „Proovi uuesti“, „ehk seekord muutub kõik“, „armastus võidab“ – need laused kõlavad tuttavalt, eks? Kuid on hetki, kus uuesti proovimine ei ole tugevuse märk, vaid ohtlik enesepettus.
Kui oled juba kord lahkunud suhtest, mis tegi haiget, kus sa tundsid end nähtamatuna, alahinnatuna või lausa katkisena – siis miks tahaksid tagasi minna? Ainuüksi mälestus headest aegadest ei kaalu üles neid öid, kus sa nutsid padja sisse, neid vestlusi, kus sind ei kuulatud, ega neid päevi, kus sa tundsid end täiesti üksi kahekesi olles.
On inimesi, kes ei muutu. Nad lubavad, et seekord kõik on teistmoodi. Nad ütlevad, et on mõistnud, mida kaotasid. Nad teevad suuri sõnu, saadavad lilli ja kirjutavad ilusaid sõnumeid. Aga ära lase end eksitada – armastus ei ole see, mis sind murdis. See oli inimene, kellel oli sinu armastus, aga mitte tarkust ega austust sellega ümber käia.
Sul on üksi parem, sest su rahu ei sõltu enam kellelegi meeldimisest. Sa ei pea pidevalt seletama, miks sa tunned, mida tunned. Sa ei pea paluma tähelepanu, armastust ega austust. Sa saad oma kodu kujundada oma reeglite järgi, kuulata muusikat, mis sind tõstab, teha plaane, mis toovad rõõmu ainult sulle. See ei ole üksildus – see on vabadus.
Üksi olemine ei ole karistus. See on taastumine. See on aeg, kus sa saad uuesti õppida ennast armastama, oma häält kuulama ja elu looma sellisena, nagu sina soovid. Tõeline partner ei nõua, et sa loobuksid iseendast. Ja kui su eelmise suhte juures pidid seda tegema, siis vastus on selge: ära mine tagasi.
Proovimine on ilus, aga ainult siis, kui see ei tähenda enese reetmist. Mõnikord on suurim julgus just see, kui ütled: “Ei. Ma valin seekord enda.”
