Ma ei ole kunagi ihaldanud luksuslikku elu. Minu tee on kulgenud läbi kompromisside, vaikuse ja raske töö. Ma pole kunagi palju nõudnud – ei saatuse ega inimeste käest. Minu ainus siiras soov oli, et mu tütar oleks õnnelik. Et tal oleks pere, soojus, armastus. Selle nimel olin valmis kõigeks. Isegi siis, kui mu enda süda murdus.
Minu nimi on Ingrid, olen 67-aastane. Kadri on mu ainus laps ja mu suurim aare. Kaotasin oma abikaasa, kui Kadri oli vaid 8-aastane. Priiduga olime koos 12 aastat, ja selle ajaga sai temast minu maailm. Tema surm lõikas mu elu kaheks – enne ja pärast. Pärast seda ma enam enda jaoks ei elanud. Ma elasin Kadri jaoks.
Töötasin kahes kohas, et tal ei oleks millestki puudust. Et ta saaks unistada, õppida, rõõmustada. Ta kasvas üles heaks ja targaks tüdrukuks. Meil oli eriline side – uskusin, et see side on purunematu. Aga ma eksisin.
Kui ta kohtus Martiniga, olin ma ettevaatlik. Ta jättis korrektse mulje – enesekindel, ambitsioonikas. Aga temas oli midagi, mis pani mind muretsema. Midagi külma. Midagi, mis ei vaadanud Kadrit armastuse, vaid hindava pilguga. Püüdsin ettevaatlikult märku anda, aga Kadri nägi minus vaid kontrollivat ema.
Kui nad abiellusid, tõmbusin tagasi. Ma ei seganud neid. Andsin neile suure osa oma säästudest, andsin neile oma kodu. Kolisin ise tagasihoidlikku stuudiokorterisse linna servas. Aitasin neid igati – tegin süüa, koristasin, hoidsin lapselast. Ma tahtsin ainult, et neil oleks hea.
Kuni päevani, mis lõikas mind katki.
Läksin neile külla ilma ette teatamata – lihtsalt viisin Kadri lemmikkoogi, mille järgi ta lapsena alati hull oli. Uks oli lahti. Kuulsin, kuidas Martin köögis ütles: „Sinu ema segab meid. Ta on liiga pealetükkiv. Üksik ja eluta, ta tõmbab meid alla.“
Kadri ei vastanud. Ja siis… ta nõustus. Ütles, et on väsinud minu abist, et ma ei oska „lahti lasta“. Et ma surun end peale.
Seisin koridoris ja kuulasin. Iga sõna lõikas nagu nuga. Lahkusin vaikselt, enne kui nad mind märkasid.
Järgmisel päeval sain sõnumi:
„Ema, mina ja Martin vajame natuke vahemaad. Loodan, et mõistad. Me vajame ruumi.“
Ruum? Ma andsin talle kogu oma ruumi. Oma elu. Oma nooruse. Oma vaikuse. Ja nüüd ta tahab, et ma kaoksin. Et mind ei olekski.
Ma ei helistanud. Ei kirjutanud. Ainsaks märgiks jätsin lapsele sünnipäevaks kaardi ja väikese kingituse. Vastust ei tulnud.
Peaaegu aasta on möödas. Ma istun oma tillukeses korteris ja valmistan õhtusööki ühele. Naaberkorterist kuulen vahel multikaid. Sulgen silmad ja kujutan ette, et see on minu lapselaps. Unistan, et ta kasvab suureks ja ühel päeval helistab. Ütleb:
„Vanaema, ma igatsen sind…“
Aga võib-olla ei juhtu seda kunagi.
Ma ei tea, kas Kadri kunagi mõistab, kui kergesti ta mind vaikusse lükkas.
Ma ei tea, kas minus on veel jõudu seista ukse ees ja koputada.
Ma tean vaid seda – ma armastasin. Sügavalt. Lõpuni.
Ja tema valis…
Mitte ema, kes armastas liiga palju, vaid mehe, keda häiris armastus.
Aga sina?
Kas koputaksid veel kord? Või jääksid vaikusesse, oodates… et ehk keegi siiski mäletab?
