Vahel tuleb ette hetki, kus tundub, et mõningaid tunde võiks üldse mitte kogeda. Ma ei kahtle, et on tore tunda rõõmu, armastust, kergust ja rahulolu, kuid viha, kurbus, hirm, süütunne ja kadedus on tunded, mis võivad tekitada ebamugavust. Need tunded ilmuvad meie ellu ja meil tuleb nendega hakkama saada.
Üks viis, kuidas nendega toimetulla, on tunded alla suruda. Me püüame need kuskile peita, enda meelest unustada, et ei peaks neid enam tundma. Selline viis võib pakkuda ajutist kergendust: me suudame naeratada, olla rõõmsad ja tunda ennast hästi.
Siiski ei ole see lahendus, sest tunnetel on oma energia, mis ei kao kuhugi. Kui need alla suruda, jääb energia kinni kehasse, tekitades blokeeringu, mis võib hiljem ilmneda haigusena, valuna või probleemidena.
Ometi ei oska me tihti seostada neid kehalisi vaevusi tunnete allasurumisega, kuigi need on vahel nii ilmsed, et on isegi naljakas. Olen ise olnud “tunnete allasurumise tšempion” ja olen oma kehast selgelt näinud, kuidas see protsess välja näeb.
Mõned näited minu elust: kui jätsin midagi ütlemata, kadus mu hääl, ja nädal aega ei saanud ma midagi öelda; kui neelasin midagi alla, mis mind ärritas, ärkasin järgmisel hommikul kurguvaluga; stressirohkes olukorras tundsin, et sain hakkama, aga kael oli hommikul nii kange, et ma ei saanud pead pöörata.
Kuna tunnete talumisega on mul olnud alati omajagu raskusi, olen proovinud erinevaid viise, kuidas neid käsitleda. Üks toimivamaid lahendusi on tunnete väljaelamine, et lasta neil kehast välja minna. Tihti me ei tee seda teadlikult, vaid nutame, karjume või teeme midagi muud, mis laseb energial vabaneda. Kasulikud on ka füüsilised tegevused, nagu joonistamine, patjade tagumine või tantsimine.
Näiteks üks väike tüdruk, kel oli harjumus vihasena oma sokid ja kingad jalast võtta ning neid visata, suutis oma tundeid kergelt vabastada. Ta viskas kingad lihtsalt eemale, mitte kellegi peale, ja pärast seda, kui ta oli saanud nutta, oli ta jälle rõõmus ja kerge. Lastel on hämmastav lihtsus tundeid vabastada.
Teine lähenemisviis, mida olen proovinud, on tundes kohalolek. Kui tunnete väljaelamine on seotud sooviga neist lahti saada, siis tundes kohalolek tähendab, et me lubame endal täielikult kogeda iga tunde, mis meid tabab. Kui tunnen kurbust, siis ma luban endal olla kurb, hingan sügavalt ja tunnen, mis mu kehas toimub.
Ma ei ürita tundeid muuta ega ära suruda, vaid lihtsalt lasen neil olla ja hingan nendesse. Kõige tähtsam on keskenduda kehale, mitte mõtetele, ja lasen kogetaval tulla oma rada. Kui ma alistun täielikult sellele, mida ma tunnen, siis on tunne, et energia hakkab kehas liikuma ja lõpuks vabaneb. See on tõeline vabastus, mida on raske sõnadega edasi anda, aga mis on tajutav kui vabanemine.
See meetod on eriti kasulik hirmu puhul, kus tunnete väljaelamine ei pruugi alati aidata. Kui me suudame oma hirmule alistuda, siis võib see kaduda palju kiiremini, kui oskame ette kujutada.
Hirmu täielik kogemine on hirmutav, aga see võib viia kiire vabanemiseni. Kui me oleme valmis oma hirmu täielikult kogema, siis on see tõeline julgustükk, mis on tasub proovimist.
Colin P. Sisson on loonud meetodi “kohalolek” ja kirjutanud raamatuse “Sisemine ärkamine. Kohaloleku praktika”, kus jagatakse praktilisi näpunäiteid tunnete vastu võtmiseks ja kohalolekuks. Kui tunnete toimetuleku teema sind huvitab, on see raamat kindlasti väärt lugemist.
Tunded on osa meie igapäevaelust ja neid tuleb aktsepteerida. Oluline on, et meil oleks tööriistad, kuidas nendega toime tulla, ilma et me endale, oma kehale ega teistele liiga teeks. Tunnete alla surumine on lihtne, aga võib-olla tasub proovida ka teisi viise, mis aitavad meil end vabamalt ja kergemalt tunda.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
