Esimest korda märkas poiss seda kassi sügisel, kui koolist koju jalutas. Prügikastide vahel kössis kõhn triibuline kass, kellel oli rebenenud kõrv. Kass ei palunud abi, kuid tema kollased silmad olid ettevaatlikud ja väsinud. Poiss teadis, et tema peres ei lubataks uut looma koju tuua, kuid ta otsustas leida teise viisi, kuidas kassi aidata.
Järgmisel päeval võttis poiss laualt tüki sinki ja pani selle kassile lähedale kõnniteele. Kass vaatas toitu, seejärel poissi ja pärast pausi sõi ära. Nii sai alguse nende vaikne rituaal.
Igal hommikul lahkus poiss kodust veidi varem, et jätta seina äärde väike portsjon toitu. Vahel oli see õhtusöögi ülejääk, vahel tükk juustu või keedetud muna. Kass ei tulnud kunagi liiga lähedale, kuid alati ootas eemal. Aja jooksul hakkas kass oma peidupaigast varem välja tulema, piilus ettevaatlikult ringi ja sõi juba poisi juuresolekul.
Talv möödus, kevad tuli ja poiss teadis, et tänavakasside elu on lühike. Siiski oli see triibuline kass üllatavalt vastupidav. Ta ei paistnud enam nii kurnatud, tema karvkate muutus tihedamaks ning liigutused enesekindlamaks. Poiss hakkas mõtlema, et ehk tahab kass ühel päeval ise temaga koju kaasa tulla.
Aga ühel hommikul muutus kõik. Poiss, nagu ikka, läks välja, sink taskus, kuid kassi polnud. Ta vaatas ringi ja kuulis vaid vaikust. Ta jättis toidu tavalisesse kohta ja läks kooli, südames raske tunne.
Kooli naastes leidis poiss, et toit oli puutumata. Järgmine hommik ei muutunud midagi. Poiss ei teadnud, mis juhtus. Kas kassiga oli midagi juhtunud? Või leidis ta endale uue koha… või veel hullem?
Kolmandal päeval leidis poiss aga midagi kummalist koduukse eest. Seal oli väike pakk – kokku pandud kuivad lehed, mille sees lebas värviline sulepall, nagu kassipoegade mänguasjad. Poiss tardus, mõistes, kust see tuli. Ta tõstis pakki üles ja tundis kurku tekkivat klompi. Ta ei teadnud, kas kass kunagi tagasi tuleb, aga see kingitus oli liiga selge, et olla juhuslik.
Möödus mitu nädalat, kuid kass ei tulnudki tagasi. Poiss jätkas igal hommikul kodust väljumist lootuses, et ta näeb tuttavat siluetti, kuid koht, kus kass tavaliselt istus, jäi tühjaks.
Ühel päeval kuulis ta tänavalt vaikset näugumist. Tema süda tõmbus kokku, sest ta tundis selle heli ära. Karpide vahel lebas kolm väikest kassipoega – tillukesed, pimedad ja külmast värisevad.
Poiss astus ettevaatlikult lähemale. Ta ei teadnud, kuhu triibuline kass kadus, aga nüüd oli kõik selge. See oli tema viimane palve abi saamiseks.
Ta tõstis üles kõige nõrgema kassipoja ja tundis sooja tunnet südames. Ta ei saanud neid sinna jätta. Sel hetkel mõistis ta, et teeb neile sama, mida kord tegi nende isale – ei jäta neid üksi.
Nii tulid tema ellu kolm uut väikest kassi. Ja kuigi triibulist hulkurit enam ei olnud, elas tema mälestus edasi nende väikeste olendite kaudu, kellele ta oli kunagi oma viimase lootusehetke andnud.
