Tõde, mis ei varja end: Kasv läbi valusate hetkede

Tõde ei kao kunagi täiesti. Kuigi maailm võib püüda seda varjata, peita või isegi naeruvääristada, on tõde ikka olemas, vaikides olemas. Selle tugevus ei seisne mitte alati kergelt omaks võetavates mõtetes või rahulikus tasakaalus, vaid pigem võimes seista vastamisi valuga, ebamugavusega ja ühiskonna ootustega. Tõde ei sõltu sellest, kas me oleme valmis seda kuulama või mitte – see on ja jääb.

Loe ka: 12 karmi elutõde, mida me ei soovi tunnistada, kuid mis on tõsi

Vale võib tõepoolest kandma hakata Tõe riideid, püüdes eksitada ja esitada end õigena. Kuid see on ajutine – maskid lagunevad ja vale paljastub, sest tõde ei talu igavesti varjatud olemist. Aja jooksul jõuab see pinnale, mis tahes hinnaga. Ja kui see hetk saabub, siis ei ole see enam lihtsalt teadmine, vaid vabadus, mis raputab meie põhiväärtusi ja arusaamu.

Tõde ei karda paljastamist ega alasti olemist, sest see teab, et ainult siis, kui oleme valmis end paljastama, kui meie hing on täiesti avatud ja haavatav, suudame tõeliselt kasvada. Tõde ei karda olla valus, sest ainult läbi valu ja arusaamade ümberhindamise suudame astuda sammukese kõrgemale. Just see on tõeline vabadus – vabadus olla sina ise, vabadus elada oma elu tõelisuses, olenemata sellest, kui keeruline või valus see võib olla.

Kui maailm lõpuks suudab tõde vastu võtta, saab see alguse meid ümbritsevast keskkonnast, meie suhetest ja meie enesemõistmisest. Tõde on kui tuli, mis puhub maha kõik vale ja segaduse – isegi kui see alguses paistab hävitavana, toob see lõpuks selguse. Meie ülesanne on vaid usaldada, et tõde, ükskõik kui ebamugav ja kohati hirmutav see ka ei oleks, viib meid lõpuks õigele teele.

Ära unusta, et igaühel on oma tee ja oma aeg. Kui keegi tahab jagada oma tõde, siis ära ole kiiruselt hindama. Me ei pruugi alati mõista, kuid elu on täis hetki, kus me kõik õpime ja kasvame. Kunagi ei tea, millal ka meie eksime.
Olge Hoitud!
-Janar.