Tee iseendani: Olemise jõud ja vabadus

Enamik inimesi liigub läbi elu sarnast rada pidi, otsides rahu, õnne, küllust, armastust ja uusi võimalusi kasvuks. Kuid kui palju on neist tõeliselt leidnud sisemise rahu ja elurõõmu?

Paljud võivad oma edukast elust hoolimata tunda hingepõhjas rahutust. Justkui oleks miski paigast ära – kuidas ma peaksin olema, kus ja millal? Igapäevaaskeldused võtavad kogu tähelepanu, jättes vähe aega enese mõtestamiseks. Kuid kas elu peaks olema selline?

Kuidas on lood Sinuga? Kas tead, mis on Sinu sügavam eesmärk, elu mõte? Vaimseid õpetusi ja praktikaid on küllaga, ent paljud ei suuda siiski leida tõelist rahulolu. Mis siis puudu jääb? Mis tooks elule tõelisema tähenduse, värvi ja salapära?

Võib olla tervendav mõtiskleda vanade tõdede üle uue nurga alt. Miks tunneb inimene end vahel tühja ja ebapiisavana? Kas see peab nii olema? Ei, sest inimese loomulik seisund on rõõm.

Tänapäeva ühiskond on loonud ideaale, mis rebivad inimese enesest eemale, sundides teda unustama, kes ta tegelikult on. Võrdlemine teistega võib olla edasiviiv, kuid tõeline rahulolu tuleb siis, kui julged olla sina ise. Püüdmine jäljendada teisi viib meid rahulolematuseni, sest tegelikult ei saa sa olla keegi teine. Kui me loobuksime sellest võrdlemise mängust, võiksime kergendusega leida tõelist rahu.

Meie ühiskond kardab vaba ja väes inimest, seetõttu surutakse meile peale eesmärke ja identiteete. Kuid me juba oleme see, kelleks oleme loodud – ei ole vaja saada kellekski teiseks. Inimese eesmärk on olla ise, olenemata sellest, kas teda armastatakse või põlatakse. Tõeline rahu tuleb olemisest.

Paljud otsivad vaimset täiuslikkust, soovides saada kellegi teise sarnaseks – näiteks Kristuse moodi. Kuid miks? Elu mõte on olla sina ise. Elame sageli tulevikule suunatud elu, unustades oleviku. Ometi peitub tõeline elu just siin ja praegu, olevikus. Kui me suudaksime unustada homse ja keskenduda sellele hetkele, avastaksime elu salapära ja sügavuse. Me jõuaksime tagasi iseenda tuuma juurde.

Psühholoogilised probleemid tekivad, kui kaldume oma olemusest kõrvale. Me sünnime ja sureme koos oma tõelise olemusega – kõik muu on vaid kõrvaline. Vaimne teekond ongi enese ja Jumala äratundmine. Kui hakkad end armastama ja aktsepteerima sellisena, nagu oled, leiad ka Jumala.

Teadlikkus ei ole midagi välist – see on teadvelolek, puhas olemine. Olemine on suur müsteerium, mis hoiab koos elu, loodust ja kõike, mida kogeme. Me ei vaja religioone, et sulanduda Olemisse, sest kogu elu on juba püha. Naer ja tänulikkus ongi parimad palved.

Me kõik oleme osa Olemisest. Olemine on meie südamelöögid, päikesetõus ja loodus. Me peame lihtsalt usaldama iseennast ja elu. Religioonid on püüdnud elu keeruliseks teha, pakkudes selle asemel teise ilma naudinguid. Kuid tõeline rõõm ja rahulolu on siin ja praegu.

Inimese tõeline vaimne ülesanne on olla tema ise, mitte järgida teiste õpetusi ja standardeid. Ühisteadvuse eksitavad mõtted panevad meid kahtlema oma väärtuses, kuid tõeline rahulolu saabub siis, kui julged lasta lahti ja olla lihtsalt Sina ise. Just siis leiad tasakaalu maise ja vaimse vahel ning lood oma elu, mis on täis küllust ja rahu.

Kui oled tõeliselt sina ise, ei pea sa muretsema, kas oled piisavalt naiselik või mehelik, piisavalt tark või edukas. Sa oled lihtsalt Sina, ja see on piisav. Olemine on meie kõigi sünniõigus.