Tee endasse: Kuidas leida rahu ja armastust enda seest

Mulle tundub, et suur osa sellest, mida me igapäevaselt teeme, on kantud soovist põgeneda sellest reaalsusest, kus me elame. Minu reaalsus on selline, nagu on minu elu praegu. Sinu reaalsus on selline, nagu on Sinu elu. See ei pruugi olla meeldiv või osa sellest ei pruugi olla meeldiv. Tunded minu sees ei pruugi olla sellised, nagu ma tahaksin kogeda.

Süütunne, kurbus, valu, hirm, ebakindlus, ärevus, ebapiisavuse tunne pole tõesti need tunded, mida ma väga tahaks kogeda. Siis on lihtne viia tähelepanu mujale ja teha kõike muud, mis aitab unustada.

Teleka vaatamine, Internet, poodi shoppama minek, ülesöömine, kogu aeg teiste inimeste seltskonna otsimine ja vajamine, raamatu lugemine…. – need on mõned võimalused, kuhu peituda, et mitte tunda seda, mida tunnen või mitte elada seda elu, mida praegu päriselt elan.

Jah, need on tegevused, mida me igapäevaselt teeme ja osa neist ka vajalikud – poes tuleb käia, süüa tuleb ka, teiste seltsis on tore ja Internetti on ka ju vaja kasutada. Ma ei ütlegi, et kõik see on ainult põgenemine.

Aga kuskilt läheb piir selle vahel, mis on tõesti vajalik ja mis on vajalik selleks, et oma pärisreaalsusest välja saada. Kui palju on Sinu tegevus kantud vajadusest ja kui palju see on põgenemine? Ma tõesti ei tea. Aga kui Sa ausalt enda sisse vaatad, saad kindlasti vastuse.

Nii palju kui mina olen põgenenud, olen ma põgenenud ikka ainult iseenda ja oma tunnete eest. See, mis minu sees toimub, võib olla päris hirmutav. Kui seal on palju läbielamata valu, kahtlusi, süütundeid, hirme, kahetsust, siis võib see kõik kokku tunduda nagu suur pime auk, kuhu ei julge vaadata. Siis on vaja saada tähelepanu ruttu endast välja, ükskõik millele muule, et tuimestada neid tundeid ja täita oma teadvuse millegi muuga.

Mäletan veel päris selgelt neid tööpäeva õhtuid, kui jõudsin väsinuna koju, mõttetrall peas, palju segaseid ja kurnavaid tundeid sees, ja hakkasin kõike seda vaigistama. Siis võib minna läbisegi kõik: Internet, telekas, ajalehed ja igasugust toitu veel sinna peale, mida keha tegelikult ei taha ega vaja. Kui mingi tuimuse aste on saavutatud, saab kuidagi edasi minna, aga tõeline lunastus saabub alles uinudes. See on äärmuslik näide, aga võib-olla tuleb Sulle natuke tuttav ette.

Kui mu reaalsus pole päris selline, nagu ma tahan ja minu sees on valusaid tundeid, mille eest ma põgenen, siis on see kahjuks suletud nõiaring, kust samamoodi jätkates välja ei pääse. Asi on nimelt selles, et nende tunnetega, mida enda sees kannan (kui need on ka eeskujulikult alla surutud või peitu pandud), loon ma enda reaalsust.

Kindlasti oled enda eluski märganud, et mida kurvem ja raskem on meeleolu, seda kurvemad ja keerulisemad asjad juhtuvad; mida vihasem ja ärritunum Sa oled, seda vihasemaks muutuvad inimesed Sinu ümber ja miski ei suju; kui Sa midagi väga kardad, siis tõenäoliselt see juhtub; kui Sinu sees on suur ebakindlus, siis peegeldab kogu maailm seda Sulle vastu; kui Sa istud oma hädahunniku otsas ja kurdad, siis tuleb hädasid ainult juurde.

Kui olemine on kerge ja rõõmus, juhtub nii palju toredaid rõõmustavaid sündmusi; kui Sinu sees on palju armastust ja tänulikkust, siis kohtad neid igal oma sammul; kui Sa särad edutundes, siis Sa oledki edukas kõiges, mida ette võtad. Jaa, me oleme ikka päris võimsad loojad, kuigi teadmatusest võime luua kõike hoopis vastupidises suunas, kui tegelikult soovime.

Võib-olla Sa ei taha seda kuulda, aga nii see paratamatult on – Sa ei loo oma ellu seda, mida Sa tahad sinna luua, vaid seda, mida sa parasjagu ise oled. Ja kui Sinu sees on palju läbielamata tumedaid tundeid, siis nendega lood Sa oma ellu kõike seda juurde, mille eest samal ajal elu eest põgened.

Kõlab päris lootusetult, aga tegelikult ei ole. Mõnikord on hirm enda sisse vaadata suur, sest tundub, et sees peidus võib olla midagi hirmsat. Tegelikult see nii ei ole. Sinu sees on nii palju ilusat, helget ja head, mille tuumani Sa pole lihtsalt võib-olla veel jõudnud, kuna pole julgenud nii sügavale vaadata. Kui selle tuumani jõuda, mis ongi puhas armastus, tänutunne ja rõõm olemasolemisest, siis saad Sa hakata selle iluga enda seest looma endale täiesti uut väga harmoonilist ja ilusat reaalsust, millest ei olegi vajadust ega mitte mingit tahtmist enam põgeneda.

Kui nendest tumedatest kihtidest läbi minna, jõuad Sa paratamatult väga ilusa ja heleda valguseni enda sees ja paratamatult hakkab see valgus looma Sinu uut imelist reaalsust.

See on täiesti võimalik kõigi jaoks, aga sinna ei pääse, kui mingid osad ja tunded endas maha salata. Siis ongi suur läbielamata kurnavate hirmutavate tunnete pundar seal nagu tropp ees. Mida siis ikkagi teha, et sellest tropist läbi saada? Lõpetada põgenemine ja võitlus selle vastu, mis on. Alustada sellest, et lubada oma reaalsusel olla täpselt selline, nagu see on.

Ja lubada endal olla täpselt selline, nagu Sa praegu oled. Vaadata neid tundeid, mis on Sinu sees, lubada neil olla ja võtta nad ükshaaval täielikult vastu. Siis hakkab pundar tasapisi hargnema, Sinu sisse ja seeläbi ka Sinu ellu tekib tasapisi ruumi juurde rõõmule, kergusele ja rahule.

Ometigi võib olla niimoodi, et Sinu sisemus on ilus, puhas ja rahulik ja Sa lood sellega oma imelist unelmate reaalsust, aga inimesed Sinu ümber loovad ka. Nemad loovad oma sisemusega, kus võib olla viha, valu, kadedust, hirmu, hukkamõistu, süütundeid ja täpselt seda loovad nad ka enda ellu ja Sinu ellu, kui Sa oled nendega seotud. Sa võid seista oma rahulikus heas olemises ja Sinu ümber võib olla ikka nii palju valu, keerulisi suhteid, olukordi ja kaost.

Selle kõige keskel võib ikkagi tekkida tahtmine põgeneda või kogetavat enda sees kuidagi tuimestada. See on ju paratamatu, me ei ela siin maailmas üksi, teised inimesed on ka oma kogemuste, soovide, vajaduste ja tunnetega meie ümber.

Mida siis teha? Ausalt öeldes ammendavat vastust ma sellele veel ei tea. Ma tean ainult seda, et ma saan tuua tähelepanu enda sisse. Minu sees on ilus, rahulik, puhas, armastusetunne. Mul on siin hea olla, ma olen armastatud ja kaitstud, ükskõik, mis toimub väljas.

Ma ei lähe sellega kaasa. Mina võin ikka olla valguse majakas. Ma olen enda sees kohal ja samal ajal selles reaalsuses, mida täielikult muuta pole minu võimuses. See on okei. Minu sisemuses on puhas ja selle rahuga enda seest saan ma anda oma panuse, et olla toeks inimestele enda ümber just nii, nagu mina parasjagu oskan.

See, et nemad loovad midagi muud, ei tähenda, et mina peaks muutma seda, mida mina loon. Ainult nii saabki maailma rahu ja helgust juurde luua – hoida enda sees seda rahu ja helgust, mida Sa tahaksid enda ümber näha.
Olge Hoitud!
-Janar-

About The Author