Kirikukalendris on Kristuse taevaminemispüha neljapäeval 10 päeva enne nelipühi. Seda nimetatakse ristipäevaks või ristineljapäevaks. Maa ja kõige maast kasvava pühadusenõue tuleb kõige enam esile just sellel päeval. Täna öeldi olevat nii suur püha, et rohigi ei kasva ja lind ei tee pesa; kui lille murrad, tuleb veri asemele. Mõistagi olid mis tahes põllutööd ja ka rohu niitmine keelatud – see on maa puhkuse päev.
*Tee suur rist, kui oled midagi head teinud.
*Mängige täna sõpradega natuke trips-traps-trulli.
*Ära täna lilli korja!
*Anna maale puhkust ja vaata hoopis pilvi.
*Kui võimalik, ära täna üldse voodist välja tule.
Ristipäevad
Ristipäev (ristapäev, ristlepäev) ehk taevaminemispüha[1] on arvestatuna kevadpühadest 40. päeval ning langeb alati neljapäevale – siit nimetus: ristineljapäev. Päeva seos kirikuga on olnud meil üsna väline ning pinnaline. Rahva hulgas tuntakse kokku kuni nelja ristipäeva, nimelt on suurele ristipäevale eelnevad neljapäevad veel tuule-, linnu- ja lehe- (heina-)ristipäev, mis võivad kanda ka 1., 2. või 3. ristipäeva nimetust. Tuuleristipäevaga arvatakse kaasnevat või lõppevat kevadisi külmi tuuli. Holzmayeril on tuuled (ristapä tuled) samastatud pääsukeste saabumise aegse nn. pääsukeseviluga (linno willo).[2] Linnuristipäev tähistab lindude rände lõppu ja aktiivset linnuelu („Linnud juba lidistavad ja laulavad, ööbik juba on ja…“[3]), lehe- ehk heinaristipäevast on lehed puus ja rohi maas.[4] Mõnel pool Põhja-Eestis tuntakse ütlust, et ristipäevast pannakse sool rohusse (rohi muutub toitvamaks). (Vt. levikukaart: ristipäevad (1)) Nimetuste tähendus on küllalt otsene, kuid päevade järgnevus pole päris kindel. Ka Wiedemanni sõnaraamatus on nii linnu- kui tuuleristipäeva puhul osutatud enam kui ühele neljapäevale, samuti puudub ühtsus trükitud kalendreis. Põllutööde tegemisel võib täheldada linnuristipäevaga arvestamist maa läänepoolses osas, eriti saartel (teateid on Rap, Mär, Rei, Ans, Jäm, Muh) – sellel päeval külvatud vilja rikuksid linnud. Lõ-E domineerib nagu Lätiski põllutööde keeld rahekahjustuste kartusel (teateid on SJn, Ran, San, Krl, Se) ning Läti piiril kasutatakse lätlastega ühist raheristipäeva nimetustki.[5] Setudel on samasugune tähtsus samuti räüsäpäeval. Ilmselt on ristipäevadele koondunud külviaega või isegi suviviljade kogu kasvuaega markeeriv tabupäevade rida, mis kajastab muistset ajajaotuse süsteemi nagu külvinädaladki. Sellesse rühma näib kuuluvat veel suvistejärgsel neljapäeval peetav setude lujapäev ja lutside lehtpäev.[6] Nelja ristipäeva tunnevad liivlased. Lätlastel teatakse neid olevat vähemalt viis, kõik enne suvisteid.[7]
Välist seost kirikukombestikuga võib mainida vene-õigeusuliste poolt Petseri kloostri juures korraldatavate ristikäikude puhul, kusjuures pühakujude ning -piltide alt läbikäimisest, pühitsetud allikaveega pritsimisest, andide toomisest jms. loodeti haigustest paranemist ja head õnne edaspidiseks.[8] Nagu on kurtnud Otepää pastor oma kaebuses 1647. a., võetavat taevaminemispüha ristikäikude ajal ette ohvritoiminguid.[9] Öistest kooskäimistest Pranglis on juttu Kambja kiriku visitatsiooniprotokollis.[10]
Võrreldes teiste rahvastega on meie ristipäev uskumuste poolest rikas. Olles tihedalt seotud igapäevase elu praktilise küljega, on ta oluliselt erinev peomeelsetest suvistepühadest. Esileküündivam osa selle päeva keeldudest, toimetustest ja talitustest lähtub maa ja kõige maa peal kasvava – rohu, lillede, puude pühakspidamisest. Nn. maa- puhkuse nõue ja selle põhjendus nähtub nagu vadjalastel ja isuritel, aga ka lätlastel kõige selgemalt ristipäeval.[11] Sellel ajal ei tehta põllutööd: külv ei õnnestuks, vilja rikuks kas tuul või rahe (tuuleristipäeval), sööksid linnud (linnuristipäeval) või juhtuks muud halba. Kogu idapoolsest Eestist on arvukalt kirjapanekuid rangest keelust noppida lilli, katkuda või niita rohtu, murda või lõigata oksi, raiuda või vigastada puid. Kõik need keelud on meil ühised lätlastega. Keelatud on isegi rohu peal magamine (VJg). Kõige sagedasemaks motiveeringuks (eriti Kagu-Eestis) on, et vigastatud kohale ilmub veri. Sel päeval korjatud ravimtaimedki muutunud kuivades punaseks (Räp). (Vt. levikukaart: ristipäevad (2)) Peale selle kõige levinuma põhjenduse on veel teisi. Rohu (heina) katkumisel või niitmisel see ei kasva enam, hävib (VJg, Ann, Kul, Krl), asemele tuleb verine hein (Rõu), on oodata karjakahju, loomade katku, lehmad hakkavad verd lüpsma (Ote), ussid tulevad koju (Krl, Urv), lillede murdja majale tuleb õnnetus (Jõh). Puu koorimisel läheb tüvi punaseks (Ann, Vän, Ote), kasv lakkab (Krl); puude murdmisel on murdekoht teisel aastal (päeval) verine (Sim, Plv) või hävitavad puid röövikud (Äks); vitsa lõikamisel tulevad koju ussid (Krl); noaga vestja maja kohal on palju pikset (Nõo), rahe rikub vilja (Krl), juhtub palju õnnetusi (Lai); raiuja maja tabab välk (Urv), müristab palju (Har); aiategija õue tuleb hunt (Trv). Puu, mis on istutatud ristipäeval, ei lähe kasvama (Pst). Kõigesse kasvavasse puutumine on patt (VJg, Sim, Kad, JJn, Kan, Urv). Teatavat seisakut looduses rõhutab ütlus „Ristipäeval on nii suur püha, et rohigi ei kasva“, millele tavaliselt järgneb keeld maast kasvavasse puutuda. Sel päeval ei tee ka lind pesa.[12] Iseloomulik on sõnadele erilise kaalu andmiseks kasutada deminutiive (ei tohi murda lilleoksakestki, vitsakestki, puulehekestki, rohukõrrekestki jms.), rõhutamaks, et pisimgi sellelaadiline tegu pole lubatav. Samasuguse alltekstiga on humoristlikud ütlused: „Kassi ei tohi lihakausi juurest ära ajada“ (Rak), „Mees ei tohi püsti pissida“ (Lüg, Hlj, Kir).
Peale põllutööde keelu tuleneb selle päeva erilisest loodusse suhtumisest ka heinamaadel karjatamise keeld („heinamaad kinni“), muidu hein ei kasvaks enam.[13] Siitpeale vajas kari hoolsamat järelevalvet ning hakkas lõunal käima, mis tõi ühtlasi kaasa lõunase lüpsikorra. Mõnes Lä ja Pä kihelkonnas on karjast tulevaid loomi koguni pärgadega ehitud nagu jaanipäeval. Kui toidusedelis oli erinevusi, siis just rohkete piimatoitude poolest. Maa lõunapoolses osas on nagu Lätiski püütud piimatoitude valmistamisega stimuleerida suvist piimaandi.[14] Karjahoolduses domineerib piima- ja võiõnne taotlus kas võõra karja jälgedest mulla korjamise või mingi muu menetluse abil. Paiguti on kari sel päeval nõidusekartusel isegi lauta kinni jäetud.[15] Karksis on naised käinud hea võiõnne saamiseks võõras vallas kiriku läve eest mulda võtmas, hiljem söödi koos tuttavatega kaasatoodud korpe ja karaskit. Tähelepanu koondumine karjandusele, eriti lüpsilehmade hooldusele iseloomustab samuti teisi tähtsamaid kevadisi ning suve alguse pühi, nagu jüripäeva ja jaanipäeva, mille kombestikus on palju ühist. Mõnevõrra näib olevat suurendanud ristipäevase karjanõiduse tähtsust neljapäev nädalapäevana, nagu seda on suur neljapäev kevadpühade tsüklis.[16]
Ristipäeva töökeeldude aluseks on erineva päritolu ja algupäraga tõekspidamised, mis kujutavad endast põimingut loodusrahvaste usundist ja ristiusu õpetustest. Maa pühakspidamise ning sellest tulenevate keeldude tagapõhjana võib arvestada nii eestlastel kui ka ida- ja lõunapoolse ümbruse asukatel loodusrahvastele omast tabusüsteemi. Ent meie ristipäeva traditsioonides on veel kohta leidnud üldine igasuguste tööde keeld, mis esineb germaani rahvastel, kus kirikukombestiku mõju selle päeva rahvatraditsioonile on märksa tugevam kui eestlastel. Töökeelu põhjendused – „rist tuleb koju“ (Võ), sellel päeval tehtu ei anna häid tulemusi või kutsub esile koguni halba – on ilmset tuge saanud ristiusu mõjutusel.
Neljapäeva kui nädalapäeva pühitsemise nõudest lähtub kudumise, heegeldamise ja mis tahes lõngatööde keeld ristineljapäeval, põhjenduseks pikse, halva ilma või mingi ebaõnne kartus.[17] Soovitatavatest töödest on nimetada vaid rõivaste tuulutamine koide hävitamiseks (Lä, Hii, Sa, mõnevõrd Ta, Vl). Õmblemise keeld, samuti kolistamise ja mürarikaste tööde keeld pikseohu põhjendusega suunab paralleele tõmbama eriti germaani rahvaste muistse usundiga, kus taolistel keeldudel on eriti tähtis koht. Need tulenevad ilmajumaluse Donari austamisest (vrd: sks. Donner – kõu, ning Donnerstag – neljapäev).[18] Ristipäeva ilm on eestlastegi traditsioonis olnud suurema tähtsusega kui teistel liikuvatel pühadel. Ristipäev seostub rahva kujutluses enamasti külmade ilmade ning tuulte perioodiga, pärast ristipäeva on arvatud soojemaid ilmu tulevat. Selle päeva vihm ei ole hea tähendusega, ennustades märga suve. Lääne- ja Saaremaal on ristipäeva vihma nimetatud soolaseks, rohtunärvetavaks ja heinakasvu kinnipanevaks vihmaks.
Inimsaatuse ennustamisega on ristipäev meil üsna vähe seotud, olles ses suhtes erinev soomlaste ristipäevast. Soome ristipäevakombestikus on olulisim nn. helatulede tegemine (vrd. sm. helatorstai – ristineljapäev),[19] mille juurde kuulub Kesk- ja Edela-Euroopa katoliku kiriku rongkäikudest välja kasvanud komme koos jalutades nn. helalaule laulda. Meie traditsioonis on noorte meelelahutusliku iseloomuga kooskäimistest või pikematest rännakutest vaid üksikuid kirjeldusi.[20] Germaani rahvad on ristipäeval pidanud ka maipidustusi, tähtsal kohal on kirmaselaadsed rahvakogunemised, põllutööde keeld pole kuigi kategooriline, mõnede kultuuride rajamine on koguni soovitav.[21]
Märkused:
[1] Piiblilegendi järgi päev, mil surnuist üles tõusnud Kristus läks taeva; ristiusu kiriku poolt kasutusele võetud VI sajandil. Päeva tähistatakse ristikäikudega, mis sümboliseerib Kristuse minekut koos jüngritega linnast välja õlimäele.
