Täiskasvanuks saades peame me vastutama oma elu eest täielikult. Me ei saa enam süüdistada teisi, kui elu tundub keeruline või halb. Me valime ise oma partnerid, teades või teadmata, kuidas nad meid mõjutavad, ja me lubame neil enda vastu teha haiget. Piiride seadmine on meie enda kohustus, kuid sageli unustame selle ära.
Töökohad, mida me valime, söök, mida me sööme, joogid, mida me tarbime, ning mõtted ja väljendusviisid, mida me omaks võtame, kujundavad meie igapäevaelu. Meil on võimalus valida, kas kanda endas viha või armastust, kuid sageli oleme reetnud iseenda, lastes negatiivsetel emotsioonidel end üle võtta.
Näpuga näitamine ja teiste süüdistamine on vaid peegeldus sellest, mida me ise endas kanda võime. Kolm näppu, mida me näitame teiste poole, osutavad sageli tagasi meie enda suunas, näidates meie isiklikku vastutust ja seotust olukordadega, mis meid ümbritsevad. Selles mõistmises peitub sügav tarkus ja eneserefleksiooni võimalus.