Sügavamõtteline ja aus mõtisklus õhtustest hetkedest, kui mured ei lase uinuda ning abi küsimine tundub häbiväärne.

Vahel ei taha, et päev lõppeks. Mitte sellepärast, et oleks midagi erilist toimumas, vaid sest päeva lõpp tähendab jälle ööd – vaikust, pimedust ja iseenda mõtteid. Ööd, kus kõik, mis päeval oli võimalik eemale lükata, tuleb tagasi nagu laine, mis ei väsi kaldale murdmast. Sa tead, et homme ootab sind ees sama mure, millele pole vastust. Mitte sellepärast, et sa poleks piisavalt tark või tugev, vaid sest vahel lihtsalt ei ole veel seda selgust, mida hing otsib.

Need on need õhtud, kus sa istud vaikselt ja tunned, kuidas süda on raske. Mitte füüsiliselt, vaid seesmiselt – nagu miski oleks pikalt kandnud liiga palju. Sa tahaksid, et aeg peatuks, et uni ei tuleks, et homne ei saabuks. Sest homne toob taas selle tunde, mida sa ei oska leevendada. Selle küsimuse, millele pole vastust, ja selle vaikuse, mille keskel pead endaga hakkama saama.

Mõnikord sa tead, et lahendus võib olla seal – kellegi sõnades, kellegi käes, kellegi tähelepanus. Aga sa ei küsi abi. Mitte sellepärast, et sa ei vajaks seda, vaid sest tunned, et see oleks nagu läbikukkumine. Et kui palud tuge, siis oled justkui nõrgem, kui peaksid olema. Tunned piinlikkust, häbi, isegi hirmu – nagu paljastaksid osa endast, mida teised ei tohiks näha. Ja ometi on just see haavatavus kõige inimlikum osa sinust.

See on paradoks: me januneme mõistmise ja läheduse järele, aga kui see hetk kätte jõuab, tõmbume tagasi. Hirm, et meid mõistetakse valesti, et meid hinnatakse, või et me oleme teistele koormaks – see hirm ehitab meie ümber nähtamatu müüri. Ja nii jäämegi õhtuti üksinda oma mõtetega, venitamaks aega, et mitte seista silmitsi iseendaga. Me vaatame lakke, telefoni, tühja tassi, mõtleme igasuguseid mõtteid, ainult et mitte tunda seda, mis tegelikult valutab.

Aga võib-olla ongi valu mõnikord vajalik, et äratada meis midagi sügavamat. Sest just öistes hetkedes, kui kõik on vaikselt ja sina oled oma mõtetega üksi, hakkad sa kuulma oma hinge. Mitte sõnades, vaid tunnetes – vaikne kutse, mis ütleb: “Sa ei pea kõike kandma üksi.” See on hääl, mida me sageli summutame, sest oleme harjunud toime tulema, mitte abi paluma. Ent võib-olla just see hetk, kui tunnistad endale, et oled väsinud, ongi hetk, mil hakkad paranema.

Hommik tuleb alati, isegi siis, kui sa seda ei oota. Ja koos valgusega tuleb uus võimalus – mitte kõike lahendada, vaid lihtsalt hingata ja lubada endal olla inimene. Mitte täiuslik, mitte alati tugev, vaid tõeline. Elu ei nõua meilt, et teaksime kõiki vastuseid, vaid et julgeksime küsida, kas keegi võiks meie kõrval olla, kuni leiame need ise.

Ja võib-olla just see teadmine, et sa ei pea kõike teadma ega kandma üksi, muudab öö veidi kergemaks. Siis ei pea enam kartma und ega homset, sest mõistad, et ka kõige raskem mure ei kesta igavesti. Mõned asjad ei lahene jõuga ega loogikaga – need lahenevad siis, kui süda on valmis lahti laskma ja lubama valgusel taas sisse tulla.

Sest ükskõik, kui pime on öö, ei jää ükski hing igavesti ekslema. Vahel piisab vaid ühest siirast hetkest, ühest hingetõmbest, et hakata uskuma, et kuskil on valgus, mis ootab sind. Ja võib-olla just sellel ööl, kui sa jälle ei taha, et päev lõppeks, algab tegelikult midagi uut – vaikne, pehme, nähtamatu algus sinu sees.

Olge Hoitud

Tere! Mina olen Janar Keel — hing, kes usub sõna väesse, inimlikku soojust ja sellesse, et iga lugu võib muuta kellegi päeva. Kirjutamine on minu viis luua kontakti, tuua mõtetesse valgust ja südamesse rahu. Iga tekst, mida jagan, sünnib siirast soovist pakkuda tuge, inspiratsiooni ja tõelist elu peegeldust.

Ma usun, et sõnad võivad tervendada, puudutada ja ühendada. Kui oled leidnud minu lugudest killukese helgust või mõne mõtte, mis on pannud sind hetkeks peatuma ja hingama, siis tead — just see on põhjus, miks ma seda kõike teen.

Iga päev loeb minu lehtedel tasuta sisu juba ligi 55 000 inimest, lisaks veel kümned tuhanded Facebookis. See on imeline kogukond, kelle toel need lehed elus püsivad. Seni on mind toetanud vaid 7 inimest, kuid iga panus — isegi 1 euro — on suure väärtusega ja nii saame vajaliku summa kokku. Firmad saavad ka reklaami teha, saan teha reklaamiarve.

Praegu vajavad minu loodud lehed arendamist, et saaksin luua uusi ja paremaid võimalusi teile lugemiseks ning tuua juurde põnevaid funktsioone ja sisu. Kahjuks on IT-teenused kallid ning just siin vajan korra teie abi, et teha lehed ümber ja paremaks. See on ühekordne toetus, mida ma vajan — mitte igakuine ega aastaringne.

Ma näen statistikast, et iga päev käib lehtedel üle 55 000 inimese, kes loevad, jagavad ja elavad kaasa. See on tohutult suur ja soe kogukond. Paneme nüüd õlad kokku, et teha neist lehtedest veelgi tugevamad ja hingestatud paigad, kus ma saan teile pakkuda head, kvaliteetset ja hinge puudutavat sisu, mida lugeda ja nautida taustamürast eemal. Lehed on tasuta lugemiseks ja luban, et nii ka jääb.

Kõik annetused lähevad otse IT-arendusele – et muuta www.janarkeel.eu ja www.minuaeg.com kiiremaks, turvalisemaks ja kasutajasõbralikumaks.

Kõik sisu jääb täiesti tasuta kõigile.

Kui soovid anda oma panuse, toeta mind siin: https://janarkeel.eu/toetamine/

Saaja: Janar Keel – IBAN: LT853250074015454234