Enamik meist püüdleb õnneliku elu, rahu ja armastuse poole. Kuid kust peaks see sisemine rahu tulema? Kindlasti mitte väljastpoolt – tõeline rahu peab alguse saama meie igaühe hingest. Rahu leidmine on sisemine teekond, mis nõuab sügavat eneseteadlikkust ja vaimset arengut.
Sageli ekslevad meie mõtted mööda keerulisi ja mitmekesiseid radu, millest mitte kõik ei suuda ühtmoodi aru saada. Meie intellektuaalsed võimed ja arengutase on erinevad, mis mõjutab seda, kuidas me maailma tajume ja kogeme. Mõned inimesed on vastuvõtlikumad ja tundlikumad, teised rahulduvad status quo’ga ega näe vajadust sügavamaks analüüsiks.
Sellegipoolest kerkib enamikul meist mingil hetkel küsimus: Mis on elu mõte? Miks me siin oleme? Kas elu on tõesti ainult igapäevaste toimetuste rutiin, või peitub siin midagi enamat?
Iga hing on siia ilma tulnud omandama teadmisi ja oskusi, täiustamaks end hinge- ja vaimutasandil. Füüsiline keha, mille me selles elus saame, on justkui tööriist, mis aitab meil selle teekonna jooksul õppetunde omandada. Keha annab meile vihjeid, millele peaksime rohkem tähelepanu pöörama, ning annab võimalusi enesearenguks. Selle teekonna käigus oma füüsilist ja vaimset olemust avastades, analüüsides ja teadvustades algab eneseavastamise protsess.
Inimene õpib paraku kõige paremini läbi isiklike kannatuste. See on sageli paratamatus, kuid just see suunab meid lõpuks sisemise rahu poole. Kannatuste ja raskuste kogemine on osa meie arengust, ja kuigi me talume neid erineval viisil – kes rohkem, kes vähem – on meie lõppeesmärgiks siiski leida rahu iseendas. Kui inimene saavutab rahu iseendaga, peegeldub see ka tema suhtumises ümbritsevasse maailma. Kuid täielikult õnnelik ja rahul saab inimene olla ainult siis, kui ta suudab luua tasakaalu oma sisemaailmas.
Samal ajal tuleb mõista, et kuigi me õpime individuaalselt ja arendame oma hinge ja vaimu, sõltume me kõik ka üksteisest. Kui perekonnaliikme halb tuju mõjutab meid, siis ei saa me olla täielikult õnnelikud ei individuaalselt ega kollektiivselt. Seega, igaüks meist peaks keskenduma oma vaimse ja hingelise tasakaalu arendamisele. Rahulolu iseendaga loob eeldused rahuloluks ka ümbritseva suhtes. Kui me kõik püüaksime saavutada seda sisemist tasakaalu, oleks maailm kindlasti õnnelikum koht.
Negatiivsed mõtted ja emotsioonid meie sees mõjutavad paratamatult ka meie ümbritsevat keskkonda. Ennekõike tekib rahulolematus iseendaga, sageli isegi teadvustamata, ja see kandub edasi suhetesse teistega – olgu selleks naabrid, töökaaslased, ülemused või isegi riik. Iga kord, kui me süüdistame teisi, tuleks vaadata peeglisse ja küsida, millega me enda juures rahul ei ole.
Mõelge, kuidas käituvad armunud inimesed – nende keskmes on armastus ja seetõttu ei häiri neid ümbritsev vaenulikkus. Nad näevad maailma läbi armastuse prisma, mis kaitseb neid negatiivsuse eest.
Väikesed lapsed, kes on siirad ja vahetud, ei ole veel kogenud maailma kurjust. Nad väljendavad oma tundeid vabalt ja siiralt, andes koheselt märku, kui midagi teeb haiget. Täiskasvanud on seevastu õppinud oma valu alla suruma, usaldamatust kasvatama ja olema pidevas valmisolekus negatiivsete kogemuste eest.
Kuid miks peaks see nii olema? Miks peaksime kandma endas seda negatiivsust ja pingeid? Kui suudaksime sellest lahti lasta, elaksime kauem ja oleksime rahulolevamad.
Kuigi kogu maailma kurjus ei kao meie eluajal, saame siiski teha kõik, mis on meie võimuses, et leida rahu iseendas. Selle kaudu saame olla õnnelikud, sallivad ja armastavad ka ümbritseva suhtes. Kui kas või üks inimene mõistab seda ja tegutseb edasi heatahtlikult ning armastavalt, on maailm juba natuke parem paik. Igaüks meist saab teha midagi, et muuta maailm paremaks, alustades iseendast ja sisemisest rahust.
