SÜDAMEST AITÄH!

Möödunud 28 päeva jooksul on minu postitusi vaadatud, laigitud, kommenteeritud ja jagatud üle 1,2 miljoni korra. See number ise on suur, aga mis veelgi olulisem – see näitab, et te olete olnud siin, vaadanud, lugenud, tundnud, reageerinud… või vahel lihtsalt piilunud. Ja teate mis? Igaüks, kes on kasvõi hetkeks peatunud, on osa sellest teekonnast.

Aitäh, et lubate mul olla mina ise. Aitäh, et naerate koos minuga, mõtlete kaasa või vahel ka vaidlustate.

Jah, ma tean – kõik postitused ei peagi kõigile meeldima. Nii on ka elus – me kõnnime eri radadel, aga vahel ristuvad meie teed just õigel hetkel.

“Mõnikord ei vaja me uut suunda, vaid uut vaadet samale rajale.” Ja uskuge selle võtmine võtab aega…. Minu lemmik lause on: ANNA AJALE AEGA!

Kui see tekst puudutas sind, jaga seda kasvõi südamega Ja kui mitte, siis tea – ka vaikne pilk on märk sellest, et sa oled kohal.

Meie, eestlaste elu, on viimasel ajal üks suur virvarr. Iga kuu tundub, et peame hinge kinni hoidma, et aru saada, millise uue maksuga valitsus järgmisena üllatab. Meie maksukoormus on juba Euroopa tipus – ja ometi pressitakse veel juurde.

Eesti ei liigu enam vaikselt nagu kilpkonn. Me kihutame edasi nagu peregriinpistrik – 390 km/h –, ainult et valitsuse maksutõusud suudavad isegi sellest kiirusest mööda minna.

Aga tead mis? Me oleme siiski siin. Me naerame, isegi kui hing sees kisendab. Me hoiame üksteist, kui maailm muutub korraks liiga raskeks.Just see ongi oluline – mitte numbrid eelarves, vaid see, et me oleme üksteisele olemas. Päriselt.

Olge olemas. Iseendale ja üksteisele..

“Tänulikkus on hinge vaikne viis öelda: ‘Ma näen sind. Ja ma hindan sind.’”

Olge hellad iseenda vastu, kuulake oma sisetunnet, ja tulge ka uuel nädalal jälle siia – jagame elu edasi, nii nagu see on: päriselt, ausalt ja vaheldusrikkalt.