Süda ei ole ainult elund, mis lööb – see on energiakeskus, mis tunneb, mäletab ja juhib meid nähtamatul moel. Südame avanemine ja sulgumine on nagu looduse hingamine meie sees: laine, mis kord tõuseb, kord taandub. See on elav rütm, mille järgi universum suhtleb meiega – läbi tunnete, kaotuste, armastuse ja vaikuse.
Südame avanemine on hetk, mil lubad endal tunda. Kui sa tõesti kuulad, mitte ainult kõrvadega, vaid kogu oma olemusega. See on hetk, mil usaldad elu, hoolimata sellest, et tead, et see võib sind murda. Avatud süda on haavatav, kuid samas võitmatu, sest ta ei karda enam tunda. Kui süda avaneb, hakkad nägema ilu seal, kus varem nägid valu. Mõistad, et isegi pisarad on osa tervikust, mitte märk nõrkusest.
Ent iga avanemise järel tuleb ka sulgumine. Mitte karistusena, vaid kaitsemehhanismina. Süda tõmbub tagasi, kui ta tunneb ohtu, kui maailm muutub liiga lärmakaks, kui valu muutub teravaks. See sulgumine on viis öelda: “Ma vajan aega, et paraneda.” Kuid tihti tõlgendame seda valesti – me arvame, et oleme katki, et midagi on valesti, kui süda enam ei jaksa armastada. Tegelikult on see hetk, mil ta kogub jõudu uue avanemise jaoks.
Elu on pidev tants nende kahe seisundi vahel. Avatud süda toob valguse, suletud süda õpetab varju väärtust. Ükski neist pole halb ega vale. Kui süda jääks igavesti avatuks, põletaks elu selle läbi; kui ta jääks igavesti suletuks, jääksime külmaks ja tühjaks. Tõeline tarkus peitub mõistmises, et mõlemad olekud on vajalikud – nagu öö ja päev, nagu sisse- ja väljahingamine.
Südame avanemine ei tähenda ainult armumist või headust teiste vastu. See tähendab valmisolekut olla aus ka iseendaga. See on julgus näha, kui palju oled hoidnud kinni, kui palju oled kartnud, ja lubada endal sellest lahti lasta. Südame sulgumine, seevastu, on pehme kaitse – võimalus kuulata vaikust enda sees, et mitte kaotada kontakti iseendaga.
Kõige ilusam hetk elus on see, kui süda hakkab pärast pikka sulgumist uuesti avanema. Mitte järsult, vaid õrnalt – nagu lilleõis, mis on kannatanud talve ja tunneb esimest kevadpäikest. See on hetk, mil mõistad, et valu, mida tundsid, ei olnud karistus, vaid puhastus. Et armastus, mis kord lahkus, tegi ruumi millelegi veel suuremale.
Südame avanemine on julgus elada haavatavana maailmas, mis vahel haavab. Aga just see julgus on kõige puhtam jõud, mis inimeses üldse olla saab.
Ja südame sulgumine ei ole lõpp, vaid paus – hinge viis öelda: “Ma vajan vaikust, et mäletada, kes ma olen.”
Kui õpid austama mõlemat – avanemist ja sulgumist –, muutub su süda targaks, mitte katkiseks. Siis taipad, et elu ei nõua sinult püsivat avatust ega kivist südant, vaid voolamist.
Südame tee on alati elus, alati liikumises – kord avanedes valgusele, kord sulgudes, et hoida end tormide eest.
Ja iga kord, kui ta uuesti avaneb, oled sina pisut sügavam, pisut teadlikum ja palju elusam kui varem.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
