Selleks, et näha teise raskust, ei pea kõnelema.

Selleks, et näha teise raskust, ei pea kõnelema. Mõnikord piisab lihtsalt kohalolekust — ühest vaikivast pilgust, ühest soojast puudutusest, ühest hetkest, mil sa ei püüa midagi parandada ega seletada, vaid lihtsalt oled. Sest tõeline empaatia ei sünni sõnadest, vaid hingest, mis tunneb teist hinge ära.

Selleks, et midagi head teha, ei pea olema miljonär. Suurimad teod sünnivad sageli kõige lihtsamatest žestidest — tassist teest, mis ulatatakse väsinud käele; sõnumist, mis ütleb: „Ma mõtlen sinule”; või lihtsalt kohalolekust, mis ütleb vaikides: „Sa ei ole üksi.” Need on need väikesed hetked, mis jäävad alles ka siis, kui kõik muu on kadunud.

Ma tean, kui hea tunne see on, kui sul on sitt päev ja keegi märkab seda ja on lihtsalt koos sinuga… See annab nii palju jõudu. See on hetk, mil tunned, et keegi ei püüa su valu lahendada ega sellele tähendust anda — ta lihtsalt on. Ja see olemine, see lihtne, aus kohalolek, võib olla kõige suurem kingitus, mida inimene teisele anda saab. Sest just sellistes hetkedes sünnib mõistmine, mis ei vaja sõnu.

Märgakem inimest enda ümber sellisena, nagu ta on siia ilma loodud: koos kõigi murede, rõõmude, tugevuste ja nõrkustega. Mitte keegi meist ei ole lõpuni terve ega katki — me kõik oleme lihtsalt teel. Ja sellel teel vajame üksteist rohkem, kui me endale tunnistada tahame. Mõnikord vajab keegi lihtsalt seda, et temasse usutakse hetkeks, mil ta ise enam ei jaksa uskuda.

Hoolivus ei ole suur sõna, see on tegu. See on pilk, mis ütleb rohkem kui tuhat lauset. See on oskus kuulata, mitte vastata. See on vaikne kohalolek, mis ütleb: „Ma olen siin, ükskõik mis ka ei juhtuks.” Me kõik saame seda anda, ja just see muudab maailma tasapisi pehmemaks paigaks.

Maailm on juba niigi täis tormamist, survet ja hirme — just seepärast on nii oluline jääda inimeseks. Inimeseks, kes märkab. Inimeseks, kes ei vaata mööda, kui keegi vajab toetavat pilku või sooja sõna. Me ei pea olema täiuslikud, et olla head; me peame olema ainult päris.

Lõppude lõpuks pole see, mis jääb meist maha, mitte see, mida omasime, vaid see, kuidas teised end tundsid, kui meie kõrval olid. Meie lähedased — need, kes naeravad ja nutavad koos meiega, kes näevad meie haavatavust ja ei pöördu ära — ongi need, kes muudavad elu nauditavaks, erakordseks ja kordumatuks.

Olge hoitud, Sõbrad. Hooligem üksteisest natuke rohkem kui eile, sest me ei tea kunagi, millal meie soe sõna või lihtne kohalolek võib olla kellegi päästmine. Ja vahel, kui märkame teist inimest, päästame tegelikult ka osa iseendast.

Kui võimalik, palun toeta! Iga toetus, olgu suur või väike, on minu jaoks väga oluline, kuna raha läheb IT mehele www.janarkeel.eu ja www.minuaeg.com arendamiseks , et teha lehed Teile paremaks ja luua veel paremat sisu Toeta siin https://janarkeel.eu/toetamine