Mürgine suhe ei alga suure plahvatusega. See tekib vaikselt, väikeste kompromisside, pideva lootuse ja piinava enesesüü läbi. Paljud meist püsivad sellistes suhetes lootuses, et küll midagi muutub. Küll ta näeb, kui haiget teeb. Küll ta lõpuks armastab nii, nagu ma väärin. Aga mõnel hetkel saab iga inimene aru, et see ei ole enam elu, vaid enese kurnamine. Ja siis tuleb see viimane piisk.
Selles artiklis jagavad seitse inimest oma isiklikku lugu – seda hetke, mil nad ütlesid: „See oligi kõik.“ Need lood ei ole lihtsad, aga need on ausad. Võib-olla aitavad need kellegi teise silmad avada või annavad julgust teha sama otsus, mida nemad lõpuks tegid: lahkuda.
1. Merili, 35: “Kui ta naeris, kui ma nutsin”
„Meil oli pikk ajalugu, palju tõuse ja mõõnu. Aga see hetk, mis murdis mu seestpoolt, oli täiesti tavaline tüli. Ma nutsin, sest olin väsinud, emotsionaalselt katki. Ja tema… ta lihtsalt vaatas mind ja naeris. Mitte närviliselt. Vaid üleolevalt. Nagu ma oleksin naljakas, sest julgesin näidata, et mul on valus. Sellel hetkel mõistsin – see inimene ei hooli. Mitte päriselt. See oli minu ärkamine.“
2. Risto, 40: “Kui ta ütles, et ilma temata pole mul kedagi”
„Ta kordas pidevalt, et ilma temata olen ma eikeegi. Et keegi teine mind ei tahaks. Alguses mõtlesin, et see on lihtsalt haiget tegemise hetk. Aga kui ta ütles seda külma rahuga ja vaatas mulle silma, sain aru, et ta tahab, et ma tunnekski end väärtusetuna. See oli psühholoogiline vangla, mida ta ehitas. Ja sel hetkel otsustasin – ma pean põgenema, enne kui hakkan ise seda uskuma.“
3. Laura, 28: “Kui ma hakkasin saladusi pidama oma sõprade eest”
„Ma olin alati aus ja avatud inimene. Aga mingil hetkel märkasin, et ma ei räägi enam oma parimatele sõpradele, mida mu kaaslane ütleb või teeb. Miks? Sest ma teadsin, et nad ei mõistaks. Või pigem – nad mõistaksid liiga hästi ja käsiksid mul lahkuda. Kui sain aru, et ma peidan oma elu ja õigustan tema mürgiseid tegusid, siis sain aru, et kaotan ennast. Ja see ei ole armastus. See on hirm.“
4. Mart, 44: “Kui mu tütar küsis, miks ema minuga nii räägib”
„Meil oli aastaid passiiv-agressiivne dünaamika. Ma suutsin seda taluda, sest mõtlesin, et olen tugev. Aga ühel õhtul, kui abikaasa jälle mu üle irvitas ja halvustas, tuli mu 8-aastane tütar minu juurde ja küsis: „Issi, miks ema sinuga nii halvasti räägib?“ See hetk murdis mind. Ma sain aru, et ma ei saa kasvatada oma tütart arvama, et selline suhtlus on normaalne. Ma pidin andma talle parema eeskuju.“
5. Kristel, 31: “Kui ma kartsin koju tulla”
„See ei olnud füüsiline vägivald. Mitte kordagi. Aga ma ei teadnud kunagi, milline ta tuju on. Ma pidin kogu aeg aimama – kas täna on hea päev või halb päev? Kui ma mõtlesin töölt lahkudes, et ehk ma läheks enne veel poodi, et mitte otse koju minna… siis sain aru, et midagi on väga valesti. Ma ei peaks kartma inimest, kellega koos elan. Ja see hirm sai mu lõpuks minema viima.“
6. Argo, 37: “Kui ta ütles, et ma ei tohi oma emaga suhelda”
„Alguses see tundus armukadedusena. Et ta tahab mind ainult endale. Aga kui ta hakkas järjest isoleerima mind sõpradest, hobidest ja lõpuks isegi oma perest, siis hakkas tekkima klaustrofoobia. Viimane piisk oli see, kui ta ütles, et mu ema rikub meie suhet ja ma ei tohi temaga enam kontakti hoida. Sellel hetkel nägin ma, kui sügavale ta oma kontrolli oli ulatanud. Ja ma ütlesin endale: nüüd aitab.“
7. Kaisa, 39: “Kui ma ei tundnud enam rõõmu – mitte millestki”
„Ma olin muutunud varjuks iseendast. Kõik, mis mulle kunagi rõõmu pakkus – lugemine, sõbrad, jooksmine, kirjutamine – oli kadunud. Tema kriitika, pidev halvustamine ja negatiivsus muutsid mind halliks, väsinud inimeseks. Ja ühel hommikul, peegli ees, nägin ma enda pilgus tühjust. Mitte kurbust, vaid täielikku ükskõiksust. Ja see ehmatas mind. Sest ma sain aru – kui ma nüüd ei lahku, ei tunne ma enam kunagi midagi.“
Miks see hetk on nii oluline?
Enamik inimesi ei lahku mürgisest suhtest esimese solvanguga. Nad ootavad, loodavad, õigustavad. Neil on head mälestused, ühised lapsed, ühine kodu. Aga igal inimesel on oma murdepunkt – hetk, mil enam ei jaksa, ei taha, ei suuda.
Need lood näitavad, et see viimane piisk ei ole alati dramaatiline. Mõnikord on see üks lause. Mõnikord üks pilk. Aga selle taga on kuhjunud aastate valu, vaikimist, allaandmist. Ja selle hetke äratundmine võib olla esimene samm tagasi iseenda juurde.
Kokkuvõte: äratundmine on vabanemise algus
Mürgine suhe sööb hinge tasapisi. Mõned inimesed vajavad aastaid, et mõista, mis toimub. Teised saavad sellest aru, kui keegi väljastpoolt osutab. Aga ühine joon kõigil neil, kes lõpuks lahkuvad, on üks: ärkamine.
Kui sa tunned end kellegi loost ära – kui sa aimad, et sinuski koguneb pahameel, üksindus või hirm – siis tea, et sa ei ole üksi. Ja tea, et see „viimane piisk“ ei pea olema plahvatuslik. Piisab sellest, kui sa tunned: nüüd aitab.
Sest tõeline armastus ei tekita hirmu, vaikust ega valu. Tõeline armastus kasvatab sind, mitte ei kahanda. Ja sa väärid elu, kus sa ei pea kunagi peitma oma rõõmu ega varjama oma valu.
👉Minu tegemisi saad toetada ja see oleks mega armas kui saad seda teha SIIN
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
