Sa tunned kurbust kaua aega, justkui oleks see pimedus, mis katab kogu su olemuse. Iga päev võib tunduda nagu uus võitlus, kus mälestused ja emotsioonid kätkivad sind ning ei lase rahu leida. Aeg lendab, kuid see kurbus näib olevat pidev kaaslane, kes ei taha lahkuda. Sa püüad end üles tõsta, leida tuge ja mõista, et see kõik on osa elu teekonnast.
Kuid siis, ühel hetkel, märkad, et see pimedus hakkab vaikselt taanduma. Tunded, mis tundusid lõputud ja ülekaalukad, hakkavad lahtuma. Kurbus asendub vaikse rahu ja selguse tunnetusega. Nagu päike, mis tõuseb pärast pikaajalist pilvisust, hakkad taas nägema maailma uue valguse all.
Ja kui see kurbus lõpuks möödub, avastad, et sul on sellest kõikest täiesti ükskõik. Justkui oleksid vabanenud rasketest ahelatest, mis sind olid piiranud. See tunne – et oled jälle vaba, et su hing suudab hingata – on maailma parim tunne. See on nagu puhta õhu sissehingamine pärast pikka aega allasurutud emotsioone.
Selles uues olukorras on olemas kergus, mida oled kaua oodanud. Sa mõistad, et oled tugevam, kui kunagi arvasid, ja oled suutnud ületada oma hirmud ja kahtlused. See on hetk, kus saad nautida elu lihtsust ja ilu, teadmisega, et kõik emotsioonid – nii head kui halvad – on lihtsalt osa sinust.
Seega, kui see kurbus möödub ja sa tunned end taas elavana, hinda seda tunnet. Tunneta, kuidas see voolab läbi sinu. See on elu, mis kutsub sind edasi, tuues endaga kaasa uusi võimalusi ja lootust.
Sa oled vaba, ja see vabadus on tõeliselt imeline.
