Sa tuled siia ilma üksi ja lahkud siit maailmast üksi – see on elu vältimatu tõsiasi, mida me kõik peame silmitsi seisma.
Ent minu jaoks tundub, et elu ise on loonud tunde, et vahepealne aeg, mis peaks olema täidetud seikluste, suhete ja mälestustega, on omamoodi illusioon. Irooniliselt on need hetked, mida jagame teistega, sageli need, mis toovad kaasa veelgi sügavama üksinduse. Sest isegi, kui meid ümbritsevad inimesed, on meie sisemine maailm ja mõtted sageli raskesti jagatavad.
Ma tunnen, et see üksindus, mis ei kuulu ainult algusele ega lõpule, vaid pigem eksisteerib kogu elu vältel, on sügavam ja torkivam, kui need vaikuse hetked sündimise ja surma vahel.
Elu justkui kujundab meid pidevalt üksi olemise meistriteks – nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt – ja see teadmine süveneb iga mööduva päevaga.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
