Mõtisklus …
Tänapäeval tundub, et paljud ei taha leppida partneri puhul vähemaga kui täiuslikkus. Aga mis muudab inimese täiuslikuks: kena auto, kenad riided, kena kodu, kena naeratus? On see üldse midagi füüsilist? Äkki hoopis enesekindlus, mis ei lase tal kunagi endas kahelda, või mõistus, mis näeb kõiges head ega lase kunagi millegi kohta halba öelda?
Ma juurdlen selle üle tihti, et mida täiuslikkus tähendab. Ideaalset ihaleda on muidugi inimlik ja loomulik. Paraku selle täpne sisu võib olla väga erinev, mis oleneb hindajast. Aga kuidas siis üldse kindlaks teha, mis on täiuslik – et kas me oleme üldse väärt selleni küündima? Ja mida teha, kui seda ei suuda?
Ja see on ju tegelikult juba ette kindel, et me ei suuda täiuseni jõuda. Mida iganes me püüdleme, päris lõplikult rahule me ei jää. Ja see võib olla päris hirmutav, kui sa oled minu moodi ning oled täiust alati püüelnud. Ma olen alati tahtnud öelda ja käituda õigesti, olla suurepärane ja inspireeriv isiksus. Ja kui ma siis takerdun või ebaõnnestun, lööb see ebatäiuslik-olemise tunne mind kahekordse jõuga.
Mida ma aga mõistnud olen – ja endale korduvalt kinnitanud – on see. Tähtis pole mitte täiuslik olla, vaid maailmale oma parimat pakkuda. Levita oma valgust, ükspuha kui hädine see leek olla võib – ja levita seda nii ehedalt kui suudad.
Pole tähtis, kas oled valesti käitunud, läbi kukkunud, murtud (sa oled nagunii kõike seda mingil hetkel oma elus). Tähtis on see, kas oled seejuures autentne, ehtne. Kui su sõnad ja teod klapivad sellega, mis peitub su südames, püüdlustes, usus, pühendumises.
Sest lõpuks otsime ju kõik väärtusi, mis pole materiaalsed – tähendust, eesmärki, vastuseid, rahulolu, rahu ja teistepoolset aktsepteerimist. Me kõik tahame olla mõistetud ja vastu võetud.
Autentsus ei tähenda alati selle saamist, mida tahad, vaid endale truuks ja ausaks jäämist. Kui täiuslikkust jahtida, siis jääme lõpuks kõik tühjade kätega, sest oleme kõigest inimesed oma puudujääkidega. Aga kui me otsime midagi enamat (midagi tõelist ja ehedat), siis toob see kaasa ka selguse, kes me oleme ja mida elus tegema peaksime.
Kõige tähtsam ei saa olla asjade kokkukuhjamine ja püüd alati „parim” olla. Sa oled väärtulikum, kui oled autentne. Ei peida seda, mis su hinges toimub, hindad suhteid ja tutvusi, mis jäävad ausaks. Hindad, mida sul anda on, mitte ainult seda, mida võtta saad. Autentsus on omadus, mis laseb teistel sulle läheneda ja lähedale jõuda.
See täiuslikkus, mida me otsime, on tegelikult meie tõeline mina. Selleni võib jõuda ainult ehedalt sina ise olles, koos oma hea ja halva ja üldse kõigega, mis nende vahele jääb.
Mõtle ise, mis siis kokkuvõttes tähtis on? Maja, auto ja riided? Või suhted, mida oled loonud ja hoidnud, armastus, mida oled teistega jaganud, südamed, millesse oled pidama jäänud, tunded, mida olen tundnud?
Täiuse jahtimine on määratud ebaõnnestumine. Autentne elu on aga enda otsimine, sellisele elule pühendumine, mis paneb end elusalt tundma, oma elu mõistma ja vahel ka rõõmust joobuma.
Nii et ole sina ise. Nii ilus ja kole nagu sa praegu oledki.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
