Riigikohus mõistis õigeks Paul Tammerti, kes pakkus inimestele enda valmistatud seadet vabasurma minekuks. Kohus leidis, et Tammert ei osutanud tervishoiuteenust ega tegelenud tegevusloata majandustegevusega.
Tammertit süüdistati tegevusloata tervishoiuteenuse osutamises ja ebaseaduslikus äritegevuses, kuna ta andis raha eest kasutada seadet, mis võimaldas inimestel oma elu lõpetada. Varasemalt olid maa- ja ringkonnakohus ta sellistes süüdistustes süüdi mõistnud.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei kujuta vabasurma mineku abistamine endast tervishoiuteenust. Tammert ei osutanud meditsiinilist abi — ta ei ennetanud haigusi, ei diagnoosinud ega ravinud, ei teinud arstiteaduslikke uuringuid ega sekkunud inimeste tervisesse. Kohtu sõnul ei põhjustanud surma mitte tema tegevus, vaid inimesed ise.
Kohus rõhutas, et kehtiv seadusandlus ei luba pidada tervishoiuteenuseks tegevust, mis sihipäraselt kahjustab tervist. Seega ei saa surma esilekutsumist või selle võimaldamist käsitleda ravina ega tervishoiuna.
Lisaks toonitas riigikohus, et iga arusaamisvõimeline inimene võib otsustada oma elu lõpetamise üle ise. Karistusõiguslik vastutus võib tekkida vaid siis, kui inimene pole oma otsuse tegemiseks piisavalt teovõimeline või teadlik tagajärgedest.
Kohtuotsuses märgiti ka, et Eestis ei ole kindlaks määratud reegleid vabasurma abistamise kohta kui teenuse osutamise vormis — see on seni olnud seadusandja otsus. Prokuratuuri mure, et selline teenus vajaks täpset õiguslikku raamistikku kuritarvituste vältimiseks, on põhjendatud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi peab igasugune abistatud surma süsteem põhinema tugeval ja selgelt reguleeritud õigusraamistikul.
