Ükskõik, mis toimub minu elus praegu või on toimunud minevikus – olgu see kurb või rõõmus –, isegi kui ma tunnen muret, hirmu, pinget või vastupidi, ülevoolavat rõõmu ja elevust, aga ma igatsen lihtsalt rahu, siis ma saan valida rahu. Kohe praegu. See on tohutu vabadus, mis meil on – valida rahu. Valida rahu enda sees ja seista oma rahus kindlalt nagu kalju, ükskõik, mis toimub väljas. Nukker on see, et me valime rahu harva ja võib-olla isegi ei tea, et meil on võimalik seda valida.
Tundub, et kõik inimesed tahaksid elada rahulikult ja rõõmsalt, teha oma tegemisi ja kulgeda oma rajal. Seda me ju teeme – elame ja kulgeme – aga mitte alati rahulikult ega rõõmsalt. Juhtub asju, mis meid rööpast välja viivad, mis ei ole meie plaanidesse kirjas, mida ei saa ette näha ega vältida. Ja isegi kui selliseid asju parasjagu ei juhtu ja kõik tundub olevat tavapärane, võib ka siis olla muresid, pingeid ja hirme. Muretseda võib kõike – minevik, olevik, tulevik, iga oma samm ja kõigi teiste tegemised. Põhipõhjus, miks me ei vali rahu, on tunne, et meil on ikkagi vaja veel muretseda, planeerida ja analüüsida kõike, et kõik läheks hästi – meile ja meie lähedastele.
Kuidas aga keset kõike seda rahu valida ja kas tõesti piisab ainult valikust? Kus see rahu siis asub? Võib-olla on küsimus rohkem selles, kus rahu ei asu. Rahu ei asu meie peas – mõtlemises, analüüsimises, planeerimises, hinnangute andmises, ootustes. Kõiges, mida me oma peaga teeme. Kui ma vaatan ennast ja inimesi enda ümber, siis tundub, et me veedame tohutult aega oma peas. Keha teeb oma tööd – sööb, räägib, kõnnib, sõidab autoga –, aga pea elab oma elu. See mõtleb lõputult, loob kujutlusi, mängib läbi minevikusündmusi ja tulevikustsenaariume. Kui vahepeal hetkeks enda peas jälgida, siis see võib olla täiesti pöörane. Ja samas on see nii loomulik, et me isegi ei märka, kui palju aega veedame peas.
Kui ma elan peas, aga rahu ei asu peas, siis ilmselgelt ma ei saagi rahu kogeda. Kui ma paneksin rahu võrdusmärgiga millegi vahel, siis oleks see: rahu = mittemõtlemine. Varem ma ei arvanud nii. Arvasin, et rahu = hoolikas planeerimine. Selleks, et elada rahulikult, võtsin iga päev aega, et kõik läbi mõelda ja analüüsida. Kõige tulemuseks olid küll hästi läbimõeldud plaanid, aga mitte rahu. Praegu üritan leida iga päev aega, et mitte mõelda. Tundub naljakalt, et katsun selleks eraldi aega leida, aga kuna mõtlemine on automaatne tegevus, siis on väga hea, kui mul on aeg, et seda praktiseerida. Mida vähem ma mõtlen, seda ilusam lill on elu ja seda sujuvamalt kõik läheb.
Kuidas mitte mõelda? Minu kogemuse järgi on kolm olulist sammu. Esiteks, ma julgen mitte mõelda. Tihti tundub, et mõtlemine teeb kõik paremaks, aga enamik mõtteid ei ole midagi, mille ärajätmine tooks kahju, vaid pigem kasu. Tegelikult on juba rahu, kui ma suudan võtta lonksu teed ilma samal ajal mõtlema kõike, mida ei ole vaja just siis mõelda. Kas sina saad juua lonksu teed ilma, et mõtleksid? Kas need mõtted aitavad sind või pigem segavad? Teiseks, ma märkan, et ma mõtlen, ja siis katkestan selle mõtte. Kolmandaks, kui mõte on katkestatud, viin tähelepanu mujale. Näiteks hingamisele või kehatunnetusele.
Ja ongi kõik – julgeda mitte mõelda, katkestada mõte ja viia tähelepanu mujale. Kolm väikest sammu rahuni. Halb uudis on see, et sellest ei piisa, kui valida rahu vaid üks kord. Rahu on valik igal hetkel, iga päev uuesti. Alguses on keeruline neid samme astuda, kuid rahumusklit saab treenida. Mida rohkem neid samme astud, seda enam koged rahu iga päev. Ja kui sa treenid oma rahumusklit, siis tuleb hetk, mil suudad keset kaost valida rahu ja jagada seda ka teistele.
