Ükskõik, mis hetkel minu elus toimub – olgu see kurb või rõõmus, kui ma olen mures, hirmul või äkki üleüldiselt täis elevust ja õnne – aga kui mul tekib vajadus rahu järele, siis on mul võimalus seda valida. Siin ja praegu. See on vabadus, mida meile on antud – võimalus valida rahu.
Rahu enda sees, olla nagu kalju, mis ei kõigu, ükskõik, mis toimub väljas. Kõige kurvem on see, et me ei pruugi mõista, et meil on võimalik rahu valida, et me ei pruugi isegi märgata, et rahu on meie endi kätes.
Mulle tundub, et iga inimene tahaks elada rahulikult ja tasakaalus, liikuda oma elus oma rada mööda, teha seda, mis meeldib, nautida igat hetke. Me kõik elame oma elu ja liigume, aga mitte alati rahulikult ega tasakaalus. Me ei suuda vältida asju, mis meid häirivad, mis meid väljastpoolt šokeerivad või meie plaane purustavad. Ja isegi siis, kui justkui kõik on korras, võib tavapärases argipäevas peituda tohutu mure, pinge ja hirm. Me muretseme kõige üle – mineviku, praeguse hetke ja tuleviku pärast.
Me muretseme iga sammu ja iga asja pärast enda või oma lähedaste elus. Mulle tundub, et üks suur põhjus, miks me rahu ei vali, on see, et me arvame, et on vaja veel rohkem muretseda, planeerida, analüüsida – justkui see tooks meelerahu. Aga tegelikult… võib-olla see hoopis just suurendab meie murede raskust.
Kuidas me siis keset kõike seda suudame valida rahu? Kas see on ainult valiku küsimus? Kust see rahu siis tuleb? Ma arvan, et küsimus on pigem selles, kus rahu ei ole. Rahu ei asu meie peas – mitte kõigis neis mõtetes, analüüsides, muredes ja ootustes, mida me iga päev mõtleme ja elame. Kui ma vaatan ennast ja inimesi enda ümber, siis me kõik elame suure osa oma ajast oma peas.
Meie keha elab oma elu – töötab, kõnnib, räägib, sööb – aga meie pea elab oma rutiinis, tegeledes lõputu mõtlemise ja analüüsiga, vaatledes mineviku vigu ja tuues ette kõiki võimalikemaid tulevikustsenaariume. Kui sa vaatad enda sisse, siis kas sa saad märgata, milliseid mõtteid su peas jookseb? Kus sa oled oma peas? Kas sa märkad, et mõtled lõputult, ilma et see sind rahulolekusse viiks?
Kui ma elan oma peas, aga rahu ei asu seal, siis ei suuda ma rahu kogeda. Kui ma peaksin rahu millegi kõrvale seadma, siis oleks see – rahu = mittemõtlemine. Varem ma ei arvanud, et rahu võiks olla seotud mitte mõtlemisega. Arvasin, et rahu tuleb läbi väga hoolika planeerimise ja pideva analüüsi.
Ma võtsin aega, et mõelda iga päeva üle, lahendada igasuguseid probleeme ja muresid. Aga ka kõige põhjalikum analüüs ei toonud rahu. Nüüd olen aru saanud, et mida vähem ma mõtlen, seda rohkem olen ma rahul. Mida vähem mind juhib lõputu mõttevoog, seda ilusam ja sujuvam on elu.
Kuidas seda siis teha? Kuidas mitte mõelda? Minu kogemus on, et sellele on kolm sammu. Esiteks, julge mitte mõelda. Kõik tahavad mõelda ja analüüsida, sest arvame, et see toob lahendusi. Aga palju meie mõtteid ei anna midagi peale ärevuse ja mure.
Mida vähem me mõtleme, seda rohkem me suudame rahu tunda. Teiseks, märka, et sa mõtled, ja siis katkesta see mõte. Ja kolmandaks, viia oma tähelepanu mujale, kui mõte on katkestatud – näiteks oma hingamisele või sellele, kuidas sa end tunned, mis su keha teeb, kuidas su käed ja jalad tunnevad.
Alguses on raske see kõik ära teha, sest meie meel on harjunud pidevalt mõtlema ja analüüsima. Aga hea uudis on see, et rahu leidmine on oskus, mida saab harjutada. Kui sa harjutad, siis üks hetk jõuad sinnamaani, et suudad ka keset kaost rahu valida – seista oma rahus kindlalt ja jagada seda ka teistega. Ja just see rahu on kingitus, mida saad anda mitte ainult endale, vaid ka teistele. Sest kui sa suudad rahu leida, siis on see maailma kõige suurem ja ilusam kingitus.
Olge Hoitud!
-Janar-
