Kas oled märganud, kui palju meie igapäevaseid tegevusi on kantud soovist põgeneda? Mitte lihtsalt igavusest või harjumusest, vaid selleks, et vältida reaalsust, mis meie ees on. Minu reaalsus on see, mida ma praegu elan. Sinu oma on selline, nagu on Sinu elu hetkel. Vahel see ei meeldi meile – osaliselt või tervikuna. Mõned tunded meie sees ei ole need, mida tahaksime kogeda: süütunne, kurbus, valu, hirm, ärevus, ebapiisavus. Need pole lihtsad kaaslased.
Ja siis on loomulik reageerida – suunata tähelepanu mujale: vaadata telekat, sukelduda internetti, shopata, süüa üle, otsida pidevalt teiste seltskonda. Need kõik võivad olla põgenemisteed, mille kaudu me väldime iseenda tunnetega silmitsi seismist. Jah, need tegevused ei ole iseenesest halvad. Me vajame toitu, suhtlust, vahel ka meelelahutust. Aga kuskil jookseb piir — millal see on eluks vajalik ja millal põgenemine?
Kui ausalt enda sisse vaadata, siis võib tulla vastus. Mina olen põgenenud kõige rohkem iseenda eest. Sest kui sees on valusaid tundeid, hirme ja kahetsusi, tundub see nagu suur tume auk, mille poole ei julge vaadata. Siis haaramegi esimese ettejuhtuva tähelepanuhajutuse järele.
Mäletan selgelt neid õhtuid, kui töölt tulles oli peas müra, hinges väsimus, ja ma vaigistasin seda kõike kõige kättesaadavaga — meedia, toit, segajad. Mingil hetkel tekkis tuimus, millega sai edasi elada. Ja lõplik vaikus saabus alles unne vajudes.
Aga selline põgenemine loob nõiaringi. Tunnetest, mida me alla surume, sünnib uus reaalsus. Kui meie sees on kurbus, hirm või viha, siis hakkab maailm seda meile vastu peegeldama. Kui me kardame, siis tihti need hirmud ka juhtuvad. Kui tunneme end ebakindlalt, näeme seda ebakindlust ka teistes. Ja vastupidi – kui me kanname endas tänu, armastust ja kergust, hakkab meie elu ise neid väärtusi peegeldama. Me loome oma elu mitte sellega, mida me tahame, vaid sellega, kes me päriselt oleme.
See võib tunduda hirmutav, aga tegelikult on see lootusrikas. Meie sees on peidus valgus, armastus, tänulikkus – ehkki see võib olla kaetud paljude tumedate kihtidega. Kui me julgeme nendest kihtidest läbi minna, ootab meid ees helgus, mis suudab luua täiesti uue reaalsuse – sellise, kust ei tahagi enam põgeneda.
Mida selleks teha? Alustada aktsepteerimisest. Lubada oma elul olla just selline, nagu see on. Lubada endal tunda neid tundeid, mis on. Mitte suruda neid alla, vaid võtta neid ükshaaval vastu. Siis hakkab seesama “tume pundar” hargnema. Rõõm ja rahu saavad ruumi tulla.
Muidugi ei ela me vaakumis. Meie ümber on teised inimesed, kes loovad oma sisemaailmast lähtuvalt – vahel valu, segadust ja pingeid. Me ei saa alati muuta, mis toimub meie ümber. Aga me saame alati tuua tähelepanu enda sisse. Seal võib olla vaikus, puhtus, rahu. Ja sellest sisemisest rahust saab meie panus maailma – meie viis olla toetuseks, mitte kaotamata iseennast.
Isegi kui teised loovad midagi muud, ei pea meie oma valgust summutama. Just see, kui hoiame iseendas rahu ja helgust, ongi viis, kuidas luua rohkem rahu ja helgust maailma.
Olgu Sinu tee enda sisse täis julgust, armastust ja valgust. Sina oled loov jõud – palju vägevam, kui oskad arvata.
