Vanas, peaaegu unustatud bussipeatuses, kus inimesed tavaliselt ei veetnud rohkem kui minuti, seisis igal õhtul üks poiss. Tal oli väike seljakott, kulunud sinised tossud ja pilk, mis rändas mööda teed, justkui otsides midagi või kedagi. Ta ei olnud vanem kui üheksa. Talvel istus ta pingil soojas jopes, suvel nokamüts peas ja veepudel kõrval. Ja ta lihtsalt ootas.
Ei mingeid nutitelefone, ei märke rahutusest. Vaid vaikus ja ootamine.
Naabruskond pani teda tähele. Mõni tundis kahju, mõni ei pööranud tähelepanu. Aga ühel õhtul jäi tema juurde seisma Emma – algklasside õpetaja, kes poissi juba korduvalt oli märganud. Sel korral otsustas ta küsida:
— Tere. Ootad kedagi?
Poiss noogutas. Silmad endiselt teel.
— Ema. Ta lubas tulla. Kollase bussiga.
— Kus sa elad?
— Vanaemaga. Aga ema ütles, et kui ta saab, tuleb tagasi. Ma tulen siia, et mitte maha magada.
See lihtne vastus, öeldud vaikselt ja usus, jäi Emmale kõlama. Poisil polnud hirmu ega segadust. Ainult harjumus oodata. Ja usk.
Järgmisel õhtul tuli Emma tagasi. Poiss oli seal. Ta istus tema kõrvale. Kolmandal päeval tõi ta termosega teed. Poiss võttis selle vastu ja ütles:
— Aga mis siis, kui ta täna tuleb?
Nädalad möödusid. Emma sai teada, et poisi nimi on Noa. Ta elas vanaemaga lähedal ja käis samas koolis, kus Emma õpetas – lihtsalt nooremates klassides. Isa oli lahkunud juba ammu, ema kadus ühel päeval, jättes vaid lubaduse, et “kui saab, tuleb tagasi”.
Noa uskus seda. Ja igal õhtul istus ta peatuses, oodates.
Ühel õhtul ütles ta vaikselt:
— Ma tean, et võib-olla ta ei tulegi. Aga kui ma enam ei oota, siis äkki ta arvab, et see pole minu jaoks tähtis. Aga see on.
Emma ei leidnud sõnu. Ta lihtsalt võttis poisil käest kinni. Ja ütles lõpuks:
— Aga mis oleks, kui ma ootaksin koos sinuga? Mitte ainult sinu ema. Vaid kõiki, keda kellelgi on vaja oodata. Sobib?
Poiss noogutas. Ja ta naeratas esimest korda.
Sellest sai uus rituaal. Igal õhtul istusid peatuses Emma ja Noa. Mõnikord liitus veel lapsi. Vahel ka täiskasvanuid. Keegi tõi küpsiseid, keegi jagas oma ootusi ja lugusid.
See bussipeatus ei olnud enam lihtsalt koht, kus bussist maha astuda või seda oodata.
Sellest sai koht, kus võis oodata lootusega. Kus sai oodata kellegagi koos. Ja isegi kui keegi ei tulnud… siis tulid ikka ise kohale. Ja see tähendas midagi.
