Väljas on niiske ja külm. Vihm sajab vaikselt juba kolmandat päeva järjest ning taevas on olnud ühtlaselt hall alates esmaspäevast. Õhk on paks nagu seisak, ja kõik tundub natuke tuhmim, aeglasem, nagu maailm oleks vajunud kerge une sisse. Inimesed liiguvad tänaval kraed üles tõmmatuna, kõrvad vastu salli peidetud, pilgud maha suunatud. Mitte keegi ei naerata. Mitte keegi ei peatu. November on selline kuu, mis ei küsi, kas oled valmis. Ta lihtsalt tuleb, võtab valguse kaasa ja paneb su vaikusesse.
Aga võib-olla selles ongi tema sõnum. Et kui välismaailmas ei ole midagi, millele toetuda – ei soojust, ei valgust, ei värvi – siis pead toetuma iseendale. Mitte tormakalt ega hirmust, vaid vaiksel, ausal viisil. Võib-olla on see kuu, mil tuleb endaga lõpuks tõtt vaadata. Mitte selleks, et midagi muuta või parandada, vaid selleks, et lihtsalt märgata: milline on see inimene, kes ma olen siis, kui kõik ülejäänu vaibub. Kui pidustused on läbi, suvi on kadunud ja tulevik pole veel alanud. Milline ma olen siis, kui ma ei püüa muljet avaldada? Kui ma ei postita midagi, ei räägi kellelegi, ei vali maske, mida kanda? See võib olla ebamugav, aga ka vabastav.
Täna, sellel hallil novembripäeval, ei pruugi keegi sinult midagi oodata. Ja just selles on vabadus. Võib-olla ei pea sa täna olema produktiivne, inspireeritud või isegi rõõmus. Võib-olla piisab sellest, kui oled kohal. Kui võtad endale lubaduse mitte tormata, mitte sundida, mitte teeselda. Võib-olla piisab sellest, kui võtad sooja joogi, istud akna äärde ja vaatad, kuidas vihm joonistab mustreid klaasile. Mitte millegi nimel, vaid lihtsalt sellepärast, et see ongi elu – hetked, mis ei tee suurt midagi, aga siiski on täidetud millegi vaikselt tõelisega.
Võib-olla on see päev, mil helistad kellelegi, kellega pole ammu rääkinud. Mitte seepärast, et sul oleks midagi öelda, vaid lihtsalt selleks, et olla ühenduses. Võib-olla kirjutad midagi, mida keegi ei loe, või kõnnid mööda teed, mis viib sind kuhugi, kuhu sul polnud plaanis minna. Mõnikord viivad kõige väiksemad sammud meid kõige sügavamate taipamisteni. Mõnikord me ei peagi teadma, miks tunneme end nii, nagu tunneme. Mõnikord piisab sellest, et me tunneme.
Kui tunned end täna tühjana, siis ära karda. Ka tühjusel on oma roll. Ta loob ruumi. Ta valmistab ette. Midagi sinus võib olla vaikselt kasvamas, kogunemas, ootamas oma aega. Sügise lõpp ei ole lõpp, vaid vaikus enne uut algust. Sa ei pea veel teadma, mis tuleb. Sa ei pea midagi planeerima. Piisab, kui hingad. Piisab, kui oled.
Täna on neljapäev. Veel natuke ja nädal saab läbi. Veel natuke ja detsember on kohal. Veel natuke ja sa mõistad, et ka see aeg – niiske, külm, vaikne – oli vajalik. Et ilma selle vahepeatuse, selle tühja ruumita, ei oleks sa valmis uueks. Ole täna rahulik. Luba endal olla väsinud, vaikne, ebatäiuslik. Sest ka selles seisundis oled sa elus. Ja elu, isegi hallis mantlis, on alati kohal.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
