Iga päev algab uue võimalusena. Võimalusena kuulata, märgata, hoolida. Me oleme harjunud nägema inimesi läbi omaenda filtri – kiirustades, hinnates, oletades. Aga kui peatuks korraks ja vaataks sügavamale? Kui mõistaks, et iga vaikne pilk, iga närviline naeratus või suletud olek võib peita endas midagi palju enamat, kui silm seletab?
Meie ümber on nii palju katkisi inimesi. Mitte halvas või alavääristavas mõttes katkisi, vaid neid, kes on kogenud elu valusaid tahke – kaotust, hülgamist, pettumusi, läbikukkumisi. Nad kannavad neid haavu endas vaikselt, sageli nähtamatult.
Mõni inimene ei oska abi küsida, sest teda pole kunagi õpetatud, et tal on selleks õigus. Mõni on õppinud, et tunded tuleb alla suruda ja tugevus tähendab vaikust. Mõni lihtsalt ei jaksa enam seletada, sest teda ei ole varem kuulatud.
Kui selline inimene jääb üksi oma valu ja segadusega, võib see kasvama hakata. Valu ei kao iseenesest, see otsib teed. Mõnikord ilmneb see kurbusena, teinekord vihana, vahel lihtsalt täieliku tuimusena. Mõni inimene muutub teise vastu teravaks, sest tema sees on tükike, mis kisendab mõistmise järele.
Mõni inimene tõmbub endasse, sest maailm on talle liiga kõva olnud. Ja vahel… kahjuks… läheb see valu edasi teele, kust ei pruugi enam tagasiteed olla.
Me kõik võime olla see, kes midagi muudab. Mitte suurte sõnade või tegudega, vaid pisikeste valikutega. Kas me vastame kellegi vaiksele pilgule? Kas me küsime kellegi käest, kuidas tal päriselt läheb, ja jääme kuulama, mitte ei oota vaid vaikust, et saaksime oma juttu edasi rääkida?
Me ei pea olema psühholoogid, me ei pea oskama öelda „õigeid“ asju. Mõnikord piisab lihtsalt kohalolekust. Olla olemas, ilma et parandaks. Vahel ongi kõige suurem abi just see, kui keegi lihtsalt on. Vaikuses, mõistvas pilgus, soojas sõnas.
Kui me mõistame, et inimesed ei ole oma kurbuses halvad, vaid lihtsalt haavatud… siis sünnib kaastunne. Ja kaastunne on esimene samm tervenemise poole – mitte ainult teiste, vaid ka enda jaoks.
Sest meie kõigi sees on olnud hetki, kus oleksime vajanud seda üht inimest, kes oleks näinud, kuulnud, mõistnud. Me võime olla see inimene nüüd kellegi teise jaoks.
Maailm ei muutu ühe päevaga, aga iga päev võib muuta kellegi maailma. Ole see valguskiir, kes ei küsi „miks sa nii oled“, vaid ulatab käe ja ütleb: „Ma näen sind. Sa ei ole üksi.“
