Paavst Franciscus lahkus meie seast: Tervisehädad ja viimased hetked

Paavst Franciscus, Ladina-Ameerika esimene paavst, lahkus meie seast 88-aastaselt. Vatikani ametliku kodulehe teatel suri ta esmaspäeval insuldi ja sellele järgnenud südamepuudulikkuse tagajärjel. Tema surmatunnistuse järgi oli paavst enne surma langenud koomasse, mis peegelduse mõttes tema elukäiku ei paistnud sobivat – selle asemel, et langetada suuri otsuseid, jättis ta oma viimased päevad ja terve elu jooksul olnud tervisemured meelde kui ühtsuse ja kannatlikkuse näide.

Paavst Franciscus on olnud kogu oma elu jooksul tervisemuredega hädas. Lastepõlves eemaldati tal osa kopsust ning hiljem oli ta pidevalt kergelt kopsuhaiguste käes vaevatud. Tema viimased päevad viibisid seotud hiljutise hingamisteede probleemi ja kahepoolse kopsupõletikuga, mille tõttu viidi ta 14. veebruaril Rooma Gemelli haiglasse. Talle määrati 38-päevane haiglaravi, mis kujunes tema 12-aastase paavstiameti kõige pikemaks haigusperioodiks.

Kuid vaatamata kõikidele tervisemuredele, suudeti teda veelgi vaevaliselt ja väsitavalt üles tõusta ning samal ajal hoolitses ta alati oma inimeste ja kiriku eest. Ülestõusmispühade eelõhtul – päev enne oma surma – astus paavst Franciscus rahva ette Püha Peetruse väljakul, et õnnistada tuhandeid inimesi, kellel oli võimalus osaleda sel pühal hetkel. Tema tagasihoidlik ja vaoshoitud lähenemine ellu jättis mälestuse, mis kajas igas sõnas ja liikumises.

Vatikani teatel soovis paavst, et teda matta ilma suurte kaunistusteta, vaid pealdisega “Franciscus”, olles oma elu igapäevane teenija ja kergesti ligipääsetav.

Paavst Franciscus tõi oma stiiliga värsket õhku Kirikusse ja maailmasse, olles oma elus erakordne eeskuju. Ta paistis silma oma julgete väljaütlemiste ja tegevustega, mis seadsid tähelepanu kliimamuutuste ja kapitalismi ebaõiglastele tagajärgedele. Tema lahkumine jätab kirikus ja maailmas tähendusrikka tühiku, kuid ka tugeva jälje, mille kaudu tema õpetused ja vaated elavad edasi.

Ladina-Ameerika esimesena paavstiks saanud Franciscus jätab meelde oma austuse inimeste vastu, oma jõu rahu ja armastuse sõnumiga ning oma elu pühendamise teenimisele, mis lõppes kõige tagasihoidlikumal viisil.