Kuigi Eesti majandus näitab vaikselt paranemise märke, jätkub toidukaupade müügimahtude langus. Tarbijad muutuvad üha hinnatundlikumaks – kauba eest makstakse ainult siis, kui hind on õigustatud ja sageli ka allahinnatud. Keskmise ostukorvi puhul võib öelda: iga teine toode on soodushinnaga. Hinnasurve tunnetavad kõik – ostja, jaekett ja tootja.
Kolmeliikmeline Leiside pere on üks paljudest, kes oma toidukorvi väga teadlikult täidab. „AK.Nädal“ jälgis perenaine Anneli Leisi, kui ta tegi sisseoste järgnevateks päevadeks. Nende peres kuuluvad kanamunad ja piimatooted alati toidulisti. Ent isegi tavapärased ostud nõuavad läbimõtlemist – hinnad kõiguvad, allahindlused petavad ja kogused kahanevad.
„Näiteks need õrrekanade munad maksavad nüüd 1,89 eurot, kuigi mõni aeg tagasi olid need veel 1,29. Väiksed hinnahüpped, aga lõpuks loevad nad palju,“ nendib Anneli.
Piimatoodete puhul lähtutakse enamasti soodustustest, kuid maitse loeb samuti. „Kui kampaaniat ei leia, siis meenutan viimaseid häid maitseelamusi – valik on lihtsalt nii suur,“ selgitab ta.
Ent pettumust valmistavad kampaaniad, mis on näiliselt soodsad, kuid väiksemas koguses. „Tihti on kampaaniatootel kogust muudetud – võtad rõõmsalt karbi, aga hiljem näed, et 450 grammi, mitte 500,“ tõdeb ta.
Puuviljad ja köögiviljad jäävad sageli soovunelmaks. „Kui kurk maksab rohkem kui kolm pätsi leiba, siis valid ikka selle leiva. Õnneks olen hea perenaine ja teen hoidiseid. Aga see värske kurgi maitse… see on ikka midagi muud.“
Sellel korral jõudis ostukorvi Kreeka kurk, punase soodussildiga. Menüüd olid peas läbi mõeldud, kuid eelarve 35 eurot ületati siiski – koos kliendikaardi allahindlusega oli summa 40,57 eurot.
„Hoidsin end tagasi, sest tean, et palgapäevani on veel aega. Kui lisanduvad hügieenitarbed ja kodukeemia, ulatub arve kergesti 100 euroni. Siis vaatad tšekki ja mõtled: nagu oleks reisil käinud,“ naerab Anneli.
Statistika näitab, et toidukaupade müük on aasta võrdluses järsult vähenenud – veebruaris 5%, märtsis 7% ja aprillis võib see olla veelgi suurem. Inimesed lihtsalt ostavad vähem.
„Emotsiooniostud – nagu mozzarella või kohukesed – lükkuvad edasi või jäävad üldse ostmata,“ ütleb Maxima müügi- ja turundusjuht Jaanika Terasmaa.
Selveri andmetel on klientide ostutšekid lühenenud 10–15%. „Kui varem oli tšekil keskmiselt 9–10 toodet, siis nüüd pigem 8. Midagi ostetakse mujalt või jäetakse üldse ostmata,“ lisab Selveri äriarvestuse juht Kristjan Anderson.
Letidelt leiab üha rohkem välismaiseid tooteid – põhjuseks klientide soov soodsama hinnaga kaupade järele. „Eriti paistavad silma munad ja või – kui varem oli ainult üks imporditud võipakk kümnest, siis nüüd juba kolm,“ toob Anderson näite.
Tootjatele valmistab muret eelkõige sisendhindade ja energiaaktsiisi tõus. Maag Grupi tootearendusjuht Janne Laik-Lõhmus ütleb, et kodumaise tooraine väärindamine muutub järjest keerulisemaks. „Tahaks pakkuda odavamat hinda, aga kui kogu tarneahel asub Eestis, on sisend juba kallim. Impordiks me Leedust? Ei saa – meil on endal linnud ja loomad.“
Anneli võtab asja kokku lihtsalt: „Toetaks hea meelega kodumaist, aga ma lihtsalt ei jaksa.“
Lettidelt ei ole midagi veel kadunud, aga uute toodete valik kitseneb. Kallid veisefileed jäävad tahaplaanile, asemele tulevad broilerikintsud ja väiksemad pakendid. „Süüa tahab inimene ikka,“ märgib Laik-Lõhmus.
Uued hinnatõusud on aga juba silmapiiril – juulis kerkivad nii bensiiniaktsiis kui ka käibemaks. Tootjate ja jaekettide vahel käivad juba läbirääkimised.
„Oleme saanud jaanuarist aprillini Maximasse peaaegu tuhat hinnatõusutaotlust. Algab keeruline läbirääkimiste periood,“ tõdeb Terasmaa.
Selveri sõnul hinnad enne 1. juulit ei muutu, aga hiljem kindlasti – umbes 1,6% võrra.
„Ausalt öeldes ei taha mõelda, mis saab. Ma kardan, et varguste arv suureneb ja võib-olla ka inimeste vaimne väsimus – elule käega löömise hetki tuleb rohkem,“ tunnistab Anneli Leis.
