Õnnelikud inimesed ei põgene tunnete eest. Nad ei eita viha, kurbust ega pettumust. Kuid nad ei jää ka nendesse elama. Nad ei upu madala vibratsiooniga emotsioonidesse, sest nad mõistavad: kõik, mida tunneme, on ajutine – ja kõik, millesse jääme, muutub meie koduks.
On lihtne jääda halva tuju, stressi või kibestumise tsüklisse. Mõni päev lihtsalt veab jalgu järel, otsides kedagi, keda süüdistada. Kuid õnnelikud inimesed teevad midagi teisiti. Nad on õppinud emotsioone vaatlema, mitte nendesse sulanduma. Nad võtavad hetke, hingavad sügavalt ja küsivad endalt: “Kas see tunne teenib mind?”
See ei tähenda, et nad oleksid üleloomulikult tugevad või alati rõõmsad. Vastupidi – nad lubavad endal tunda, aga nad ei lase negatiivsetel emotsioonidel oma elu juhtida. Nad liiguvad tunnetest läbi, mitte ei jää neisse kinni.
Tõeline õnn ei tähenda pidevat naeratust. See tähendab sisemist valmidust valida rahu, kui maailm pakub kaost. See tähendab teadlikku otsust, et ma ei jää sellesse madalasse sagedusse. Ma ei ehita sinna oma kodu. Ma liigun edasi. Kergemasse. Selgemasse. Paremale rajale.
