Õnne olemus peitub sageli hetkedes, mis mööduvad märkamatult, jättes endast maha sügava, kuid tihti tunnustamata jälje. See on nagu vaikne kõrvaltegelane meie elu lugudes, mille tõeline väärtus paljastub alles siis, kui loo peatükid on juba ammu läbi saanud.
“Kõige raskem on õnne ära tunda,” sest see ei hõiska oma kohalolekut suurte fanfaaridega. Õnn on justkui noorus – pulbitsev ja elujõuline, aga harva täielikult hinnatud enne, kui aja liiv on läbi sõrmede libisenud. See on tervise peen, peaaegu tajumatu kaaslane, mille tõeline väärtus ilmneb alles siis, kui me selle kaotuse äärel seisame.
Ja mõnikord avaldub õnn armastuses – see sügav tunne, mis võib jääda märkamatuks keset argipäeva saginat, kuid mille puudumine jätab hinge tühimiku, mis on sama tuntav kui kaja tühjas saalis.
Õnn on hüüdlauseks nendele hetkedele, mil me tunneme end elusana, olemasolevana – hetkedele, mis põimuvad meie mälestustesse ja mõjutavad meie valikuid, mõtlemata sellele, et just need hetked võivadki olla meie suurimad õnnistused.
Me õpime õnne ära tundma mitte ainult läbi kogemuse, vaid ka läbi kaotuse, kui mõistame, milliseid hetki me enam tagasi ei saa. Võib-olla ongi õnne tundmine kõige enam seotud tänulikkuse ja teadlikkusega – võimega näha ja hinnata hetke ilu, isegi kui see on lihtne ja vaikne. Voldemar Panso sõnade kaudu meenutame, et õnn on kui hiline külaline, kes saabub siis, kui peod on möödas ja küünlad on kustumas.
Õppigem siis tundma õnne, mis peitub igapäevastes hetkedes, et need ei muutuks ainult tagantjärele tuntavateks mälestusteks.