Õnne suurim paradoks seisneb selles, et ta on kohal just siis, kui me teda ei märka. Me elame hetkes, muretseme, kiirustame, võrdleme ja parandame, teadmata, et see, mida peame tavaliseks või ebapiisavaks, on tegelikult midagi väga habrast ja kordumatut. Alles siis, kui hetk on möödunud, mõistame, et see kandis endas vaikset õnne.
Nii on ka nooruse ja tervisega. Need ei tule koos fanfaari ega märguandega, et nüüd tuleks neid hoida ja hinnata. Need on taustaks, mille najal me elame, kuni ühel päeval avastame, et midagi on muutunud. Alles tagantjärele tekib arusaam, kui väärtuslik oli see, mida pidasime iseenesestmõistetavaks.
Armastuski ei ole alati suur ja selgelt äratuntav tunne. Sageli peitub see harjumuses, kohalolus ja vaiksetes hetkedes, mille tähtsust mõistame alles siis, kui need kaovad. Õnn ei pruugi olla eufooria, vaid rahu, mis ei nõua tähelepanu. Just seepärast on teda nii raske ära tunda.
Sügavam tarkus peitub oskuses aeg-ajalt peatuda ja küsida, kas see, mis praegu tundub tavaline, võib kunagi osutuda millekski, mida igatseme. Õnne äratundmine ei tähenda pidevat rõõmu, vaid kohalolu. Kui õpime hetkes märkama seda, mis on juba olemas, ei pea me õnne otsima tagantjärele mälestustest, vaid saame teda kogeda siin ja praegu.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
