Õnn, see kõikuva iseloomuga nähtus, ei ole kunagi igavene, ja tegelikult ei peakski see nii olema. Elu, oma mitmekesiste varjunditega, õpetab meile, et igas päevas, heas või halvas, peitub oma õppetund ja väärtus. Mõnikord peame läbima raskemaid ja vähem soosivaid aegu, võitlema sisemiste ja väliste takistustega, et tõeliselt hinnata ja ära teenida need hetked, mis tunduvad meile parimatena.
See on sarnane uskumusega, et me võime püüelda pideva õnnetunde poole ja loota selles seisundis igavesti püsida. Seda võiks võrrelda meretõusuga, mis usub, et ta suudab jõuda kaldale ja sinna püsivalt jääda; või viljapuuga, mis loodab, et kui ta hoiab oma vilju veelgi kõvemini kinni, siis suudab ta takistada neid maapinnale langemast.
Tõsi on aga see, et õnnelikkus koosneb hetkedest – ajutistest, mööduvatest ja muutuvatest. Need on nagu päikesekiired pilvise taeva vahel, mis aeg-ajalt välja piiluvad, et tuua valgust meie päevadesse. Need hetked, olgu need siis suured või väikesed, annavad meie elule erilise ilu ja tähenduse.
Mõistmine ja aktsepteerimine, et õnn on pigem rännak kui sihtpunkt, võimaldab meil kogeda rohkem õnnelikke hetki. Mida enam me tunnistame, et õnn ei ole püsiv ega garanteeritud, seda vabamalt me suudame elada, hinnates igat rõõmsat ja valgusküllast momenti, mida elu meile pakub. Selles aktsepteerimises ja mõistmises peitubki võti tõelise rahulolu ja õnnetundeni jõudmiseks. Õnn on nagu vikerkaar – harva püsiv, kuid alati imeline.