On mitmeid viise, kuidas elus läbi astuda. Mõned näivad teed kergemini kui teised. Kõik me soovime leida teed, mis pakub rohkem rõõmu kui kurbust.
Sageli tõstame sünnipäevadel klaase ja soovime teineteisele tervist ning õnne, kuid kas need sõnad kannavad ka tegelikku tähendust või on need saanud pelgalt tühjaks mantraks? Kui meie soovidel oleks tegelik sisu ja kui me tõeliselt sooviksime muutusi, võib-olla ei oleks meie ümber nii palju konflikte ja viletsust.
Mis siis tegelikult muuta saab? Esiteks võime muuta oma suhtumist ja seejärel oma käitumist. Suhtumine on midagi, mis eksisteerib meie peas, nii et selle muutmine peaks tunduma lihtne, kuid praktikas võib see olla väljakutse.
Me elame sageli maailmas, kus süüdlased otsitakse, kui midagi läheb valesti. Kui keegi kannatab, otsime kedagi, kes on selle põhjustanud, ja vastupidi, kui keegi vajab abi, ootame, et keegi teine seda pakuks. See süsteem kandub edasi ka täiskasvanuikka, kuid kas see teeb kedagi tõeliselt õnnelikuks?
Ellujäämise Õpetus propageerib lahkumist sellistest “hea kiitmise ja halva karistamise” mängudest ning suunab meid tegeliku rahulolu ja õnnetunde poole.
Selleks, et murda süüdistamise ja süüdistamise ringi, peame õppima andestama. Andestamine vabastab meid probleemidest. See ei ole nõue teisele osapoolele, vaid pigem enese vabastamine.
Andestamine on keeruline, kuid võimalik. See hõlmab enda, teiste ja keha andeksandmist ning mõistmist, et armastus on midagi, mis algab meie enda seest ja väljendub teiste suhtes.
Andestades ja armastust kiirgates võime tasapisi liikuda rahulolu ja õnne suunas.