On midagi sügavalt inimlikku valguse otsimises keset tumedust. See valgus ei tule alati väljastpoolt – see kiirgab meie seest, meie hingest, kui laseme sellel särada. Elu ise on nagu puu, mille juured kaevuvad sügavale mulla sisse, meenutades meile, kust oleme tulnud, samal ajal kui oksad sirutuvad taevasse, püüdes haarata midagi enamat, midagi suuremat.
Iga hetk elus on võimalus valida, kas jääda varju või astuda valguse kätte. Meie teekond on täis hargnevaid radu, kuid sisimas teame, et valgus juhib meid alati õiges suunas, kui oleme valmis sellele järgnema.
Maa ja taeva ühendamine, mis seisab kindlalt, kuid püüdleb kõrgustesse, õpetab meid tasakaalu leidma – jääma truuks oma minevikule ja samas avama end tulevikule. Kuldne kuma, mis võib tunduda kättesaamatu, on tegelikult meis kõigis olemas. Peame vaid uskuma oma võimesse valgust kanda ja seda teistele jagada. Igaüks meist on sära allikas, mis suudab pimedust muuta – nii enda kui ka teiste jaoks.
