On hetki, mil sõnad muutuvad mõttetuks. Mitte seetõttu, et meil poleks midagi öelda, vaid sest me teame, et ükski sõna ei suuda edasi anda seda, mis meie sees toimub. Vaikus pole tühjus – see on ruum, kus hing hingab ja mõistus õpib kuulama.
Inimene kannab endas kahte jõudu: mõistust, mis tahab mõista ja kontrollida, ning hinge, mis lihtsalt tunneb ja teab. Mõistus küsib „miks?“, hing vastab „sest nii on“. Enamik meie sisemistest vastuoludest tekivadki seetõttu, et me püüame elada ainult ühe neist järgi. Kui elame liigselt mõistuses, kaotame sooja ühenduse iseendaga. Kui aga ainult tunde järgi, võime uppuda omaenda sisemaailma.
Tasakaal ei sünni siis, kui kõik on selge, vaid siis, kui me aktsepteerime ka segadust. Kui julgeme olla keset kaost ja öelda: ma ei tea, aga ma usaldan. Inimene kasvab just siis, kui ta lõpetab vastuste otsimise väljast ja hakkab kuulama vaikust enda sees.
Vahel vajame eraldatust, mitte üksindust. Eraldatus on hetk, mil hing saab end laadida, puhata teiste ootustest ja helidest. Need, kes oskavad olla omaette, ei ole üksildased – nad on ühenduses millegi sügavama ja vaiksema. Nad tunnevad elu mitte ainult läbi tegevuse, vaid läbi kohalolu.
Igaüks meist kannab endas haavu, mis ei paista välja. Mõned on pärit lapsepõlvest, teised kogemustest, mis on jätnud jälje, mida sõnad ei suuda ravida. Kuid nendes haavades on tarkust – need õpetavad meile empaatiat, mõistmist ja inimlikkust. Just nende kaudu õpime kuulama mitte ainult ennast, vaid ka teisi.
Me ei pea alati midagi parandama. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et me oleme. Et me hingame, kuulame, märkame. Elu ei vaja pidevat selgitamist – see vajab kohalolu. Sest tõde ei tule alati sõnades, vaid vaikuses, mis tekib siis, kui mõistus lõpuks vaikib ja hing hakkab rääkima.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
