On hetki, mil elu kisub su põlvili ja rebib lahti kõik kihid, mille taha oled end peitnud. Sa oled andnud endast kõik — armastanud, hoolinud, hoidnud — ja ühel päeval avastad, et seisad tühjuses, paljajalu külmal pinnal, käed värisemas ja süda katki. Sa vaatad taevasse ja küsid: „Miks mina?“ Aga vastust ei tule. Tuleb vaid vaikus, mis sunnib sind kuulama omaenda hingetõmmet.
Selles vaikuses sünnib tõde. Sest seal, kus varem oli valu, hakkab aeglaselt kasvama valgus. See ei ole kiire ega helge alguses — see on soe, õrn ja aus. See on teadmine, et sa ei olnud kunagi päriselt üksi. Et igas kaotuses peitub uus algus ja igas murdumises peitub seeme, mis kasvatab sind tugevamaks, kui sa iial arvasid võimalikuks.
Sa mõistad, et elu ei võta sult midagi ilma põhjuseta. Ta puhastab ruumi millegi uue jaoks — armastuse jaoks, mis ei murra sind, vaid tervendab. Inimeste jaoks, kes näevad sind mitte selle järgi, mida sa suudad anda, vaid selle järgi, kes sa oled. Ja lõpuks ka sinu enda jaoks — et sa saaksid kohtuda iseendaga ilma maskide ja hirmudeta.
Ühel hetkel sa tõused. Mitte sellepärast, et keegi palus, vaid sest sinu hing enam ei suuda lamada. Sa tõused, vaatad peeglisse ja näed esimest korda mitte katki läinud inimest, vaid naist, kes on tules karastunud, valus puhastunud ja südames uue valguse leidnud. Ja sa mõistad: elu ei murdnud sind – ta vormis sind. Ta õpetas sind armastama end nii sügavalt, et keegi teine ei saaks seda kunagi enam sinult ära võtta.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
