Elu on täis käänakuid, kõrgendikke ja sügavaid orgusid, mis tihti panevad meid kahtlema oma võimes edasi liikuda. On lihtne armuda illusioonidesse, mis värvivad meie maailma erksates toonides, varjates tegelikkuse teravaid servi.
Kuid tõeline kangelaslikkus ei peitu mitte selles, et me näeme elu läbi roosade prillide, vaid selles, et me suudame võtta vastu kogu selle toore reaalsuse – koos tema valude, pettumuste ja raskustega – ning ometi leida jõudu teda armastada. Armastada elu sellisena, nagu ta on, tähendab aktsepteerida tema puudusi ja ebatäiuslikkust, mõista, et iga kogemus, olgu ta kui valus tahes, on osa meie teekonnast, osa meie kasvamisest ja eneseteostusest.
Tõeline kangelane on see, kes ei pööra pilku kõrvale elu inetustest ega lase end petta magusatest valedest, vaid kes vaatab elule julgelt silma ja võtab selle vastu kogu tema keerukuses ja sügavuses. Selles peitubki tõelise armastuse jõud – oskus hinnata elu kõigis tema vormides, ilma vajaduseta teda muuta või kohendada.
Elu armastamine sellisena, nagu ta on, on suurim austusavaldus selle imelise kingituse vastu, mis meile on antud, ja see on ülim kangelaslikkus, mis nõuab meilt nii julgust kui ka sügavat mõistmist.