Oi, kuidas ma soovin ellu rahu ja vaikust. Mitte ainult hetkeks, mitte ainult siis, kui maailm korraks tardub enne järgmist tormilist sündmust, vaid tõelist, sügavat ja püsivat rahu. Sellist, mis elab südames, mis ei sõltu välismaailma kaosest ega teiste ootustest. Sellist vaikust, mis pole pelgalt helide puudumine, vaid meelerahu, tasakaal, see sisemine kindlustunne, et olen just seal, kus pean olema.
Soovin, et elu voolaks rahulikult, ilma pideva tõmblemiseta, ilma tormiliste muutusteta, mis kurnavad ja rebivad mind ühes suunas ja siis teises. Soovin, et hommikud algaksid rahulikult, ilma kiirustamata, ilma sunduseta hüpata kohe järgmisesse tegevusse, järgmisesse kohustusse, järgmisse ootuste keerisesse. Soovin, et saaksin juua oma hommikukohvi aeglaselt, tunda, kuidas soe tass mu käsi soojendab, kuidas aroom täidab õhku ja mõtted voolavad vabalt, ilma kärata, ilma surve ja ärevuseta.
Soovin rahu, mis ei ole lihtsalt hetkeline puhkus, vaid elustiil, olemise viis. Soovin, et mu hing oleks vaba muremõtetest, et mu süda lööks kindlas rütmis, ilma kõhklusteta, ilma hirmudeta, ilma liigse muretsemiseta selle üle, mida toob homne päev. Soovin rahu, mis ei sõltu välistest asjaoludest – mitte sellest, mida teised ütlevad, mida nad ootavad, mida nad nõuavad. Soovin rahu, mis ei purune esimese välise surve all, vaid jääb püsima ka siis, kui maailm on lärmakas ja kaootiline.
Soovin vaikust, mis lubaks mul päriselt kuulata – kuulata omaenda hinge, omaenda südant, omaenda tõelist tahet. Tihti kaotame end igapäevaelu mürasse, unustame kuulata, mida me päriselt tahame, kes me päriselt oleme. Vaikus on see, mis laseb meil end uuesti leida, uuesti tasakaalu jõuda.
Soovin, et maailm oleks veidi aeglasem, et inimesed peatuksid hetkeks, et hingaksid sügavalt, et mõistaksid, kui palju ilu on vaikuses. Kui palju tarkust peitub mitte rääkimises, vaid kuulamises. Kui palju rahu võib tuua see, kui me lihtsalt oleme, ilma pideva vajaduseta tegutseda, tormata, saavutada.
Soovin, et mu elu oleks kui rahulik jõgi, mis voolab oma loomulikku rada, ilma tormiliste kärestiketa, ilma hirmuta, et midagi on puudu. Et ma võiksin istuda päikeseloojangu ajal vaikuses, kuulata tuult puude vahel ja tunda, et see ongi kõik, mida ma vajan. Et rahu ja vaikus pole midagi, mida tuleb otsida kuskilt kaugelt, vaid mis on alati siin – kui ma vaid oskan selle leida.
