Ohoo, tänane jooks oli nagu maraton maailmarekordi purustamise vastu – 7,7 km tunni ajaga! 
See on justkui uus isiklik rekord… aegluses. 
Aga mis siin ikka imestada, kui kõnniteed on lund täis nagu jõuluvana kingikott. 
Ja siis see igavene duell: lumesahad sõiduteel 
vs kõnnitee puhastajad. 
Nagu mingi olümpiamängude ala, kus sport on lume loopimine ühest kohast teise. ‘Kes viskab kõrgemale ja kaugemale?’ 
on ilmselt nende loosung. Tavaliselt lõpeb see nii, et just siis, kui kõnnitee on lõpuks puhas, sajab sõiduteelt sinna uus ports lund. 
Ah, klassikaline ‘nokk kinni, saba lahti’ olukord. 
Kuid eks see ole tõesti mitte-ok, et teehooldajad omavahel paremat koostööd ei tee. 
Praegu tundub, nagu nad mängiksid mingit absurdset versiooni Bingo mängust, kus keegi tegelikult ei võida. 
Loodetavasti jõuavad nad kunagi mõistlikule kokkuleppele, muidu muutub jooksutreening varsti suusamaratoniks! 
