
Kui naasin välismaalt, tundus otsus vanemate maja müüa loogiline ja lõplik. Mu vanemad olid surnud viis aastat tagasi ning sellest ajast seisis maja tühjana – nagu vaikne mälestusmärk möödunud aegadele.
Linn kutsus mind edasi. Mõtted tulevikust, uued võimalused ja vabadus elada seal, kus hing tõeliselt avaneb, tegid selle otsuse näiliselt lihtsaks. Ka mu poeg oli juba aastaid Austrias – tal oli oma elu, töö, armastus. Maja ei tähendanud talle midagi.
Aga kohe, kui astusin tuttavasse hoovi, muutus kõik.
Hing jäi kinni.
Muru oli niidetud. Lehed korjatud. Õhk täis rahu ja ootust. Maja seisis seal, mitte mahajäetuna, vaid elavana – justkui oleks mind oodatud.
Vaikus ümberringi oli peaaegu pühalik. Siis, aia tagant, ilmus nähtavale Madis. Kauge sugulane. Poiss, kes oli selles naabruses üles kasvanud. Me polnud aastaid kohtunud, aga tema pilk oli soe, justkui oleksime lahkunud alles eile.
“Madis… kas sina oled kõige selle taga?” küsisin ma, siiralt hämmeldunult.
“Jah,” vastas ta lihtsalt. “Kui teie ema lahkus, ei suutnud ma lasta sellel kohal hääbuda. Ta oli mulle nagu teine ema.”
Need sõnad läksid otse südamesse.
Madis ei hoidnud lihtsalt maja korras. Ta hoidis elus mälestusi. Asetas kätte langenud ajale õrnalt käe peale. Hoidis ruumi, mille sees elasid minu lapsepõlv, ema soojus ja isa vaiksed sammud.
Ja siis sündis mõte, alguses hullumeelne, kuid iga hetkega üha selgem: Madis võiks siia elama asuda. Tema, kes juba vaikides hoolis. Tema, kes austas. Kes elas selle koha rütmis, isegi kui see polnud tema oma.
Esialgu tahtsin talle tänutäheks raha anda. Aga mõte sellest tundus vale. Pinnapealne.
See maja vajas enamat. See vajas kedagi, kes mitte ainult ei ela siin, vaid jätkab selle hinge.
Otsustasin: ma kingin talle maja. Ilma tingimusteta. Lihtsalt – kingin. Sest vahel on õige asi see, mis tuleb südamest, mitte lepingust.
Ja ma usun – tean –, et mu ema, kus iganes ta ka poleks, vaatab seda otsust ja naeratab.
Sest see ei olnud ainult maja. See oli kodu, mis leidis taas elu.
Kui soovid, võin pakkuda ka mõne alternatiivse pealkirja. Kas eelistad midagi poeetilisemat, uudislikumat või küsimusena mõjuvat?