Muutus kui vabanemine: tagasipöördumine iseenda tõelise olemuse juurde

Ma ei karda muutust – sest muutus ei tule mind murdma, vaid vabastama. See puhastab kõik, mis on aegunud, mis on olnud vaid mask, mida ma olen kandnud teiste ootuste täitmiseks. Muutus ei ole karistus, vaid kutse — kutse tulla tagasi oma tõelise olemuse juurde, sinna, kus ma ei pea tõestama ega võitlema, vaid lihtsalt olema.

Kui ma lasen vanal minna, avan ma ukse millelegi sügavamale. Ma hakkan kuulma oma sisemist häält, mida maailm on summutanud. Ma hakkan taas tundma elu pulssi, mis voolab minus ilma hirmu ja vastupanuta. Muutus on hingamise sarnane — ma ei saa seda peatada, aga ma saan selle rütmiga kaasa liikuda, lubades igal hingetõmbel mind uuendada.

Kõik, mis laguneb, teeb ruumi millelegi tõelisemale. Iga kord, kui ma kaotan midagi, mis mind enam ei teeni, leian ma killu oma olemusest, mis oli selle taha peidetud. Ma ei pea enam klammerduma kindluse illusiooni külge, sest tõeline turvatunne tuleb teadmisest, et ma olen osa elust, mis muutub ja voolab, kuid jääb alati iseendaks.

Muutus ei võta minult midagi ära — see toob mind tagasi koju. Koju iseenda juurde.

About The Author