Müüt meestest kui rumalamatest: Kust tuleb see uskumus ja kas selles on tõetera?

Tänapäeva ühiskonnas võib tihti kohata väidet või nalja, et mehed on naistest rumalamad. See idee elab edasi meemides, telesaadetes ja igapäevastes vestlustes. Kuid kust see arusaam pärineb ning kas sellel on teaduslikku alust või on see pelgalt sooline stereotüüp?

Ajalooline taust
Ajalooliselt on mehi ja naisi kujutatud väga erinevalt. Patriarhaalsed ühiskonnad on pikka aega eeldanud, et mehed on ratsionaalsed juhid ja naised emotsionaalsed hoolitsejad. Kuid hiljem, eriti hariduses ja sotsiaalsetes suundumustes, hakkas pilt muutuma – üha rohkem hakati märkama naiste kõrget intelligentsi, empaatiavõimet ja mitmekülgsust. See tõi omakorda kaasa naljaka, kuid ohtliku pöörde – meestest hakati rääkima kui „aeglasematest“ või vähem arukatest.

Sotsiaalmeedia ja huumor
Internet ja sotsiaalmeedia on võimendanud igapäevast huumorit meeste „kohmakusest“: unustatakse tähtpäevi, ei osata pesumasinat kasutada, ei kuulata naisi jne. Kuigi need on sageli süütud naljad, võivad need kinnistada arusaama, et mehed ongi rumalamad. Kuid tegelikkuses pole asi intelligentsuses, vaid hoopis erinevates käitumismustrites ja suhtlemisviisides.

Teaduslik vaade
Psühholoogilised ja neuroloogilised uuringud ei toeta väidet, et üks sugu on teisest intelligentsem. IQ-testide ja vaimsete võimete põhjal on erinevused pigem individuaalsed, mitte soolised. Mehed ja naised võivad olla targad või rumalad – see ei sõltu soost, vaid kasvatuse, hariduse, kogemuste ja geneetika koosmõjust.

Stereotüübid loovad surveid
Kui meest kujutatakse pidevalt kui naljanumbrit, võib see mõjutada tema enesehinnangut ja takistada vaimse arengu julgustamist. Samuti võib see panna mehi vältima olukordi, kus nad tunnevad end ebakindlalt – näiteks emotsionaalses suhtluses, mis tegelikult vajaks harjutamist, mitte häbistamist.

Kokkuvõtteks
Uskumus, et mehed on rumalamad kui naised, ei põhine faktidel, vaid kujunenud sotsiaalsetel mustritel ja stereotüüpidel. Mõlemas soos on tarkust, nutikust ja potentsiaali – küsimus on, kas ühiskond lubab sellel avalduda. Tõeline võrdsus ei tule teise soorituse naeruvääristamisest, vaid vastastikusest toetusest ja mõistmisest.