Mõnikord tundub maailm liiga suur… ja sina liiga väike.

On hetki, mil kõik raskused näivad korraga su peale langevat. Isegi kui püüad olla tugev, siis sisimas tekib küsimus: “Miks mina? Miks praegu? Miks peab kõik nii raske olema?” Sa vaatad taeva poole, otsid vastuseid, aga need näivad vaikivat. Või siis vastupidi – sosistavad nii vaikselt, et nende kuulmiseks pead vaikima ka enda sees.

Aga see, mida Sa võib-olla hetkel ei näe, on see, et Sa ei ole kunagi üksi. Sinu kohal on nähtamatu valguse kiht, kaitse ja juhatus, mis kannab Sind läbi ka kõige pimedamatest päevadest. Isegi siis, kui tunned end lootusetuna või katkisena, valvatakse Su sammu. Inglid, valgusolendid ja elu ise hoiavad Sind – kannavad Sind läbi ka siis, kui Sa enam ise ei jaksa kõndida.

Ja veel midagi olulist: Sinu sees on rohkem jõudu, kui Sa praegu näha oskad. See jõud ei karju, ei suru end peale – ta ootab, et Sa mäletaksid teda. See on sama jõud, mis on kandnud Sind siiani, mis on lasknud Sul tõusta pärast igat kukkumist ja hingata ka siis, kui maailm näis rusuvana. See vägi elab sinus – vaikne, vankumatu, puhas valgus. See on julge südame vägi.

Kui Sa täna midagi vajad, siis võib-olla lihtsalt meeldetuletust:

Sa oled väärt armastust, isegi kui Su süda on väsinud.

Sa oled väärt rahu, isegi kui Su meel on segaduses.

Sa oled väärt õnne, isegi kui Su silmad veel pisaraid kannavad.

Usku endasse ei pea alati tundma – mõnikord piisab, kui Sa lihtsalt ei anna alla. Iga samm, mille Sa teed läbi kahtluse või hirmu, kasvatab Sinu sisemist tuld.

Olge hoitud, armsad sõbrad.

Te olete palju tugevamad, kui te arvate. Ja palju rohkem armastatud, kui te aimatagi oskate.