Mõnikord tundub, et elu võtab meilt kõik – kindluse, suuna, inimesed, kellele lootsime. Me jääme seisma tühjuses, küsides vaikselt: miks mina? miks nüüd? Aga just seal, kaose vaikuses, hakkab sündima midagi nähtamatut – sisemine jõud, mis pole valjuhäälne, vaid vankumatu.
Iga murdumine ei ole lõpp. Mõni murdumine on murdepunkt – hetk, kus inimene ei murdu nõrgemaks, vaid puhtamaks. See, kes tõuseb pärast põrandale kukkumist, ei ole enam endine. Ta on inimene, kes on seisnud pimeduse ees ja otsustanud elada edasi.
Sa ei pea kohe teadma, kuidas edasi minna. Piisab, kui hingad. Piisab, kui lubad endal tunda. Elu ei küsi meilt täiuslikkust, vaid ausust – olla see, kes sa oled, ka katkiselt, ka segaduses, ka kurbuses. Sest just seal hakkab õnn sind leidma: vaikselt, aga kindlalt. Mitte väljastpoolt, vaid seest.
🌙 Ja ühel päeval, ilma et oleksid täpselt märganud, saab sellest valust sinu valgus. Ja see valgus hakkab näitama teed ka kellelegi teisele.
🙏Sisu on tasuta, aga selle loomiseks kulub palju aega ja armastust. Kui tunned, et tahad mu tööd toetada, siis saad seda teha SIIN – see annab mulle jõudu edasi tegutseda
About The Author
Discover more from EluLife
Subscribe to get the latest posts sent to your email.
