Mõnikord tundub elu nagu raudtee, mis kaob udusse – me näeme ainult mõnda sammupaari ette, aga mitte tervet teekonda. Me liigume edasi, kuigi ei tea, kas ees ootab valgus või veelgi tihedam udu. Meie sammud on täis vaikust ja mõtteid, mida me teistega ei jaga. Need mõtted on nagu varjud, mis kõnnivad meie kõrval, vahel rasked, vahel kerged, aga alati olemas.
Inimese kuju, mis sulandub rööbastesse, sümboliseerib, kuidas meie elu ja teekond muutuvad üheks – me ise olemegi oma rada. Me kanname endas mineviku ja oleviku ristumist, valikuid, mis on meid kujundanud, ja küsimusi, millele vastuseid veel ei ole.
Võib-olla polegi oluline, kuhu tee lõpuks viib. Võib-olla on oluline see, mida me märkame, kui udu meid aeglustab ja sunnib vaatama enda sisse. Mõned teekonnad ei vii meid uude paika, vaid uude seisundisse – selgemasse arusaamisse iseendast, oma tugevustest ja ka oma haavatavusest.
Ja vahel, kui me oleme valmis, hajub udu ise. Siis näeme, et rööpad, millel me kõndisime, ei olnud kunagi ainult raudtee – need olid meie elulood, mälestused ja unistused, mis on meid toonud täpselt siia, kus praegu oleme
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
