Mõnikord tundub elu nagu pikk vaikne tee, mis viib läbi uduse maastiku, kus sammud kostavad vastu ainult iseendale. Kõik on justkui olemas — linnad, inimesed, valgus, heli — ja ometi tunned, nagu seisaksid maailma serval üksi. Mitte keegi ei vaata päriselt sinu poole. Mitte keegi ei näe seda, mida sa tõeliselt tunned. Selles peitub üksinduse kõige valusam külg — mitte niivõrd see, et keegi pole füüsiliselt kohal, vaid see, et keegi ei märka sind seal, kus sa tõesti oled.
Me elame ajastul, kus kõik räägivad, aga vähesed kuulavad. Kus naeratused võivad olla viisakad maskid ja “kuidas sul läheb?” kõlab nagu automaatne fraas, mitte päris küsimus. Vahel on lihtsam vaikida, kui hakata seletama tühjust, mida ei oska isegi sõnadesse panna. See tühjus ei karju ega nuta — ta lihtsalt on. Vaikne ja visalt kohal, nagu vari, mis liigub sinuga, kuhu iganes lähed.
Kurbus on kummaline kaaslane. Ta õpetab nägema ilu kohtades, kus teised ei vaata — langevas vihmas, katkises kruusis, tühjas pilgus. Ta õpetab mõistma, et tugevus ei tähenda alati rõõmu, vaid võimet hingata ka siis, kui kõik tundub raskena. On hetki, mil sa istud vaikselt ja mõtled, kas keegi kunagi näeb sind sellisena, nagu sa tegelikult oled — ilma rollide, ootuste ja maskideta. Kas keegi tunneb ära selle hinge, kes seisab vaikselt maailma äärel, silmad täis vaikset igatsust.
See igatsus ei ole ainult armastuse järele, vaid märkamise järele. Soov, et keegi vaataks sulle otsa ja näeks mitte ainult naeratust, vaid ka selle taga peituvat haavatavust. Et keegi hoiaks korraks su pilku ega kiirustaks edasi. Et keegi mõistaks, et sa ei vaja alati lahendust, vaid lihtsalt vaikset kohalolu.
Mõnikord tundub, et elu mõõdab meid läbi hetkede, mil tunneme end nähtamatuna. Kuid just nendel hetkedel sünnib ka sügavaim taipamine — et ehk peamegi vahel kaduma, et end uuesti leida. Ehk on üksindusgi kutse pöörduda sissepoole, leida endas see soe valgus, mida oleme kogu aeg otsinud teistest. See valgus, mis ütleb: “Ma näen sind. Ma kuulen sind. Ma olen sinuga.”
Ja võib-olla ongi tõeline ime see, et isegi kui keegi teine ei märka, suudad sa ise end lõpuks näha — mitte täiusliku ega rõõmsa, vaid ausa, väsinud, tundliku ja päris inimesena. Selles hetkes kaob üksindus tasapisi. Mitte sest, et keegi tuleks, vaid sest sa hakkad kuulma iseenda südame vaikset häält. Seda sama häält, mis on oodanud kogu aeg, et sa talle tähelepanu pööraksid.
Kui sa tunned end täna märkamatuna, siis tea, et su olemasolu on juba iseenesest piisav. Sa ei pea olema valjem, säravam ega tugevam, et olla väärt märkamist. Mõnikord ongi kõige ilusamad hinged need, kes seisavad vaikselt kõrval, pilgus kurbus ja südames armastus, mida nad ise veel uskuda ei julge.
✨Kui võimalik, palun toeta! Iga toetus, olgu suur või väike, on minu jaoks väga oluline – see annab märku, et see, mida loon, läheb kellelegi päriselt korda.🙏 Toeta siin 👉 Toeta minu tööd – aitäh, et oled kaasas!💖
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
