Mõnikord tulebki meil peatuda ja lasta lahti harjumusest kõike kontrollida. Me muretseme, sest tahame kindlust, ülemõtleme, sest kardame eksida, ja kahtleme, sest me ei näe tervet pilti. Aga elu ei avalda end korraga – ta avaneb samm-sammult, just nii palju, kui me parasjagu kanda jaksame.
Usaldus ei tähenda allaandmist, vaid julgust tunnistada, et kõike ei peagi teadma ega mõistma kohe.
On hetki, mil asjad ei lähe nii, nagu me kavandasime. Plaanid murenevad, ootused muutuvad ja suund, kuhu arvasime liikuvat, kaob silmist. Just siis tekib tunne, et oleme midagi valesti teinud. Aga võib-olla ei ole küsimus eksimuses. Võib-olla on see hoopis elu viis meid ümber suunata – mitte karistuseks, vaid kaitseks, õpetuseks või kasvamiseks.
Sageli mõistame alles hiljem, miks miski pidi juhtuma just nii. Miks uks sulgus, miks keegi lahkus, miks tee keeras ootamatus suunas. Tagantjärele vaadates näeme mustrit, mida tol hetkel ei olnud võimalik näha. Usaldamine tähendabki leppimist sellega, et selgus tuleb hiljem – ja vahel alles siis, kui oleme valmis seda vastu võtma.
Kui me lõpetame pideva võitluse tegelikkusega ja lubame endal olla kohal selles, mis on, tekib rahu. Vaikne teadmine, et ka segadus kuulub teekonna juurde. Et isegi siis, kui me ei saa aru „miks“, on olemas „milleks“. Ja et vahel on kõige targem samm mitte edasi rapsida, vaid hingata, usaldada ja lasta elul end kanda sinna, kuhu meil oli tegelikult vaja jõuda.
Loe teisi mõtteterasi SIIT
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
