Mõnikord seisab elu meie ees nagu tuulevaikne järv — pind sile, aga sügavuses torm. Me naeratame, sest nii on õpetatud. Me ütleme, et kõik on hästi, kuigi öösel vestleme oma hirmudega pimedas. Inimesed mööduvad üksteisest, igaühel oma lugu, oma mure, oma lootus. Aga kui tihti me päriselt näeme teineteist?
On hetki, kus kaob lootus — kui ka kõige heledam valgus tundub kauge. Süda kisendab vaikuses, ja keegi ei kuule. Ja ometi just nendel hetkedel sünnib midagi tõelist: murdumises kasvab uus mõistmine. Raskus õpetab nägema sügavamale, kuulama vaikselt ja armastama rohkem.
Rõõm tuleb sageli tasa — läbi väikeste hetkede, kui keegi hoiab su kätt, kui keegi kuulab sind lõpuni või kui leiad hommikuvalguses taas jõu jätkata. Rõõm ei ole karjumine, see on äratundmine: ma olen elus. Ma olen veel siin.
Elu ei küsi, kas me oleme valmis. Ta lihtsalt tuleb. Mõnikord murrab, mõnikord tõstab tiibadele. Aga alati õpetab. Inimlikkus seisneb selles, et me tunneme — sügavalt, valusalt, ausalt. Ja see, mis meid ühendab, ei ole täiuslikkus, vaid haavatavus.
Kui sa praegu tunned, et sa ei jaksa — tea, et ka see möödub. Kui sul on hea — hoia seda hellalt, ära võta iseenesestmõistetavana. Ja kui näed kedagi vait, küsi temalt vaikselt: “Kuidas sul päriselt läheb?”
Sest mõnikord saab elu taas alguse ühest siirast pilgust, ühest kuulamisest, ühest südamest, mis julgeb tunda.
Olge hoitud🙏
