Mõnikord on suurim kingitus, mida teisele anda saame, lihtsalt ruum. Ruum olla. Ilma siltide, ootuste ja vaiksete nõudmisteta. Lubada inimestel meie ümber eksisteerida omaenda rütmis, omaenda tõdede ja vastuoludega. Mitte eeldada, et nad peaksid olema tugevamad, rõõmsamad, targemad või paremad, kui nad parasjagu on. Mitte oodata, et nad täidaksid meie tühimikud või vastaksid meie kujutlustele. Lihtsalt lubada neil olla – päriselt.
Kui me armastame inimesi sellistena, nagu nad on, mitte sellistena, nagu me tahaksime neid näha, hakkab juhtuma midagi vaikselt tervendavat. Maskid langevad. Kaitsekihid muutuvad õhemaks. Ja ühel hetkel taipame, et ka meil endal ei ole enam vaja end kokku suruda, peita või tõestada. Sest turvalisus ei sünni kontrollist, vaid aktsepteerimisest.
Ka rikkad nutavad, sest raha ei kaitse üksinduse eest. Ka targad kahtlevad, sest teadlikkus toob endaga kaasa küsimusi, mitte ainult vastuseid. Ka need, keda peetakse eeskujulikeks, eksivad, sest eksimine on kasvamise loomulik osa, mitte läbikukkumine. Inimlikkus ei tee vahet staatuse, rolli ega kuvandi järgi.
Me kõik kanname endas hirme, igatsusi ja haavatavust, isegi siis, kui väljast paistame kindlad. Ja just selles peitubki meie ühine side. Me ei ole katki sellepärast, et oleme ebatäiuslikud. Me oleme terved just tänu sellele. Täiuslikud oma ebatäiuses, elus oma aususes, ja piisavad juba ainuüksi seetõttu, et oleme inimesed.
🔮 Kui see sõnum Sind puudutas, jaga seda ka oma sõpradega!
Aidates teistel leida valgust, tood valgust ka enda ellu. Vajuta "Jaga" ja lase headusel levida.
