Mõnikord olen nagu päike… särav ja soe, hingelt suur ja olemuselt nii väike. Täis meeletut hellust ja valgust, soovides, et kõigil siin ilmas oleks hea. Ma ei vaata kunagi kurbust enda sees. Mõnikord olen nagu kuu… veidi külm ja kauge, ümbritsetud säravatest tähtedest, kuid ihaledes kumada vaid ühele.
Mõnikord olen nagu tuuleiil… õrnalt kohisedes su kõrvus, sasides su juukseid, vallatledes puudelatvades ja lauldes unelaulu väikestele lindudele. Tuul, mis uitab üksinda aasal, tahaksin haarata ka sind kaasa ja hoida. Mõnikord olen nagu pehme rannaliiv su jalgade all… veidi kuum ja veidi torkiv, kuid meeldivalt mõnus, et teda igatseda, kui ta su talla alt kaob.
Rannaliiv, mis joonistab vagusi, ehitab torne ja pudeneb su käte vahelt, kui peod avad.
Selline ma olen… unistav, mõtlik, veidi omapärane, vahel väga kurb ja vahel piiritult õnnelik. Mõnikord üksik, mõnikord liigagi sõbralik. Ma olen kontrastide kogum, hinge sügavuste ja tippude vahel rändaja. Minu sees peituvad maailmad, kus valgus ja pimedus, soojus ja külmus, rõõm ja kurbus elavad kõrvuti, igaüks oma õigel kohal.
Mõnikord paistan ma kõikehõlmava valgusena, mis täidab südamed lootuse ja armastusega. Teinekord tõmbun tagasi, pakkudes üksnes hämarat valgust, mis kutsub sügavamale mõtisklusele. Olen nagu varjude mäng kuuvalguses, mis toob esile nii ilu kui ka saladuse. Olen tuul, mis kannab endas vabaduse hingust ja mälestuste helke, pakkudes hetkekski pelgupaika.
Olen liiv, mis talletab kõndijate jälgi ja mere õrnade lainete puudutusi. Mind ei saa täielikult haarata ega mõista, sest mu olemus on pidevas muutumises. Kuid iga minu aspekt kannab endas killukest tõde ja ilu, mida võib avastada ainult siis, kui vaadata sügavale minu olemusse.
Selles mitmekesisuses peitub minu tõeline olemus – unistav ja mõtlik, vahel karge ja eraldunud, kuid alati sügavalt tundev ja elus.